Visa elu Võistes

Läbi tuhmide klaaside aimata võib
jälgi endiste aegade elust.
Aastaid tagasi töö siia teda kord tõi,
kodu lähedus ometi võlus.

Värske aednik, kes äsja sai diplomi
palmiseemned siis poetas siin mulda.
Töötas mõnd aega koduses majandis.
Nüüd sai taas seda vaatama tulla.

Uued triiphooned, sordid ja aednikud.
Tehnoloogia endisest moodsam.
Mingit märki neist ammustest aegadest
külaline veel leida siit loodab.

Ongi lagunev talveaed alles veel,
milles kõrged, ent kuivanud palmid.
Ei saa olla, et kaitseb see talve eest
sooja kliimaga harjunud taimi.

Vaatab lähemalt, midagi rohetab.
Luuderohi on roninud üles.
Eespool turdlehtki alles ja laiutab.
Elus palmileht pruunide süles.

Nii nad elavad aedniku hooleta,
siinseis oludes. Elu on visa.
Kui on raske, siis kuidagi ikka saab,
nõnda lapsele õpetas isa.

Mererannas on kodu, kus elas ta
lasteküllane kaluripere.
Sadam naabriks, see saanud on osa sest maast
ja kodusest avarast merest.

Kui on raske, siis kuidagi ikka saab,
nõnda rääkisid ema ja isa.
Oli vanasti nõnda ja on nüüd ka –
Võiste kandis on elu visa.

Mälestus külaskäigust Võiste aiandisse 2017. aasta sügisel

Luuletust inspireeris kirjutama see kaunis koht: