Veisjärv

Veisjärves elu naudib
latikas ja tõmmu haug
vastu kallast kasvavad
toomingas ja sõnajalg
kes imetlevad
lainete laksumist
toomel raske vist
õisi kanda
järv on paisunud üle luha
jää on läinud ammu puha
Veisjärvest Õhne jõgi
saab elule katse
ta algul ojana lookleb
ja elule leiab kutse
Veisjärve lained
on koduselt mulle nii kallid
eriti kui kuuhõbe
kaardub üle järve sillaks
siis läheb hing
mul alati hellaks