(Keele)ilu on vaataja silmades

Mari-Liis

Blog, Keeled, Keeleuuendaja14 märts, 2024

Keele areng kulgeb käsikäes ühiskonnas toimuvate muutustega. Vaadates lähemalt, missugune on keel olnud mingil kindlal ajastul, võime muu hulgas välja lugeda, millised ideoloogiad on sel ajal valitsenud. Needsamad hoiakud on kujundanud n-ö keeleideaali, mida sageli kasutatakse „hea“ ja „halva“ keele mõõdupuuna. Missugused ideoloogiad on Eestis varasematel aastakümnetel levinud? Millist mõju on need meie keelele avaldanud? Kas ja kuidas mõjutavad keelemuutused eesti keele tervist? Vastused neile küsimustele püüame leida värskes Toimetaja tõlkebüroo blogipostituses.

Eesti keel on muutuste keerises eksisteerinud juba sajandeid. Nii nagu on arenenud ühiskond, on muutunud ka keel. Näiteks tänapäeva argisõnavaras levinud suhkur, köök ja riiul on alamsaksa laenud, mis jõudsid eesti keelde ajal, kui siinsele alale laienes euroopalik elukorraldus ning selle kaudu rikastus ka sõnavara. Ainuüksi sõnavarast nähtub, et eesti keel on pidevalt muutunud ning keelekontaktide mõjul on suisa tuhandeid võõrkeelseid sõnu omaks võetud, mistõttu sageli ei tulda selle pealegi, et tegemist on hoopis laenuga. Nende sõnade juurutamisele on kaasa aidanud keelekasutajad ise. Mida suurem on sõna levik ja kasutussagedus ning mida enam see muganeb eesti keele häälikusüsteemi ja prosoodiaga, seda vähem tajume selles võõrapärasust. Keelekontaktid moodustavad aga ainult ühe osa teguritest, mis põhjustavad keele muutumist.

Eesti keeles toimuvad muutused on tekitanud inimestes vastakaid tundeid. Avalikus ruumis on mitmesugused keeleküsimused vallandanud tuliseid debatte: ühes nurgas vaieldakse, millist mõju avaldab eesti keelele inglise keele levik, teises arutletakse, kas murdesõnavara sobib eesti kirjakeelde, kolmandas ei leita aga üksmeelt küsimuses, kas sõnade tähendusi tuleks normeerida. Võiks ehk öelda, et kõigi nende keskmes on vaidlus selle üle, missugune üldse peaks olema eesti keel. Eesti keele variatiivsus ning kõnelejate endi erinev taust kujundab inimeste meelsuses ebakõlasid. Olukorra teeb keerulisemaks asjaolu, et need hoiakud on viimastel aastakümnetel oluliselt kõikunud. Mida on minevik meile õpetanud? Ülevaate saamiseks toetume artiklile, mis ilmus mullu eesti ja soome-ugri keeleteaduse ajakirja erinumbris „Lähenemisi keelekorraldusele“.

Rahvuslikust ärkamisest standardkeele kujunemiseni

19. sajandi teisel poolel algas eestlaste ärkamisaeg. Selle rahvusliku liikumise mõjul levis arusaam ühtsest rahvusest ja tekkis vajadus ühiskeele järele. Toona kasutati kahte kirjakeelt – põhjaeesti ja lõunaeesti – ning esimesed keelekorraldajad, teiste hulgas Jakob Hurt, leidsid, et ühine kirjakeel võiks põhineda just põhjaeesti keelel. Eks igaüks pidas oma kodukoha keelevarianti kõige paremaks ja kuna Põhja-Eestist pärit keelemehi oli rohkem, siis osalt just seepärast niisugune valik tehtigi. Selle idee juurutamiseks hakati levitama hoiakut, justkui lõunaeesti keel oleks kehvem ja ohustaks standardkeele teket. Lisaks ringles põhimõte „üks rahvus, üks keel“, mille kohaselt igal haritud rahval peab olema ühiskeel. Nii loobutigi 20. sajandi alguses lõunaeesti kirjakeelest ning ühiskonna üldine meelsus teiste keelevariantide (eriti murrete, aga ka võõrkeelsete tüvede) suhtes muutus järk-järgult negatiivseks.

Kuigi standardkeel hakkas põhinema ühel keelekujul, oli see esialgu siiski üsna varieeruv. Varieeruvuse vähendamiseks sõlmisid keelekorraldajad õigekirja, morfoloogia, lauseehituse jms ühtlustamiseks kokkuleppeid, mida tuli kirjakeele kasutamisel järgida. Standardkeel muutus prestiižikaks. Ent see, mida standardkeeles aktsepteeriti, oli oluliselt mõjutatud toonaste keelekorraldajate vaadetest – vaated aga lahknesid. Nii näiteks kogus 20. sajandi alguses hoogu keeleuuendusliikumine, mille eesotsas oli Johannes Aavik ja mille pooldajad soovisid standardkeelt edendada just selle tehisliku arendamise kaudu. Aavikul oli kindel nägemus ideaalsest ja ilusast keelest ning ta oli väga innukas ka oma ideede, eriti uudissõnade levitamises. Näiteks pöördus ta Marie Underi poole, et too põimiks oma luuletustesse tema välmitud sõnu.

Aavikule vastandus Johannes Voldemar Veski, kes erinevalt Aavikust ei pidanud eesti keelt teiste keeltega võrreldes sugugi vaesemaks. Veski julgustas korjama sõnu kohalikest murretest, ent soovitas vajaduse korral muuta nende tähendust standardkeelele sobivamaks. Standardkeelt väärtustas ta seejuures rohkem kui murdeid. Näiteks põhjaeesti riie ja lõunaeesti rõivas tähendasid algselt sama asja, ent standardkeeles omistati neile erinev tähendus (muuseas, Aavik pidas rõivast ebasobivaks, väites, et riie oli kõnes laiemalt kasutusel). Tähenduste eristamine peegeldas Veski üldist keelekorralduslikku vaadet, mille kohaselt igal sõnal peaks olema üks tähendus ja keel peaks olema süsteemne, mitte variatiivne. Rangele süsteemsusele vastandus Andrus Saareste, kelle hinnangul pidanuks standardkeel põhinema tegelikul keelekasutusel.

Sellegipoolest oli Veski mõju tugevam – suuresti seetõttu, et teiste keelemeeste kõrval oli ta ainuke, kes sõja üle elas ja Eestisse pidama jäi – ning arusaam õigest ja valest keelest juurdus sügavalt nii keelekorralduses kui ka inimeste keelelistes hoiakutes. 1918. aastal ilmus „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat“, mille täiendatud väljaanne avaldati seitse aastat hiljem. Selle kaudu kehtestati standardkeele kasutus nii kooliõpetuses kui ka ametlike tekstide kirjutamises. 1930-ndatel hakati ajalehtedes kasutatavat keelt toimetama, mis veelgi enam kinnistas Veski binaarset hoiakut, kuigi tekstikirjutajad pidasid keeletoimetajaid kohati liiga rangeks. Kokkuvõttes levisid 20. sajandi esimestel kümnenditel ühiskonnas puristlikud vaated: omasõnu väärtustati rohkem ning võõrkeeli ja murdeid peeti keelerisustajateks.

Kui õigekeelsusest sai heakeelsus

1940. aastal algas Eestis nõukogude okupatsioon ning koos sellega muutus drastiliselt ka siinne keelemaastik. Eesti keelde jõudis terve hulk vene päritolu laensõnu ning vene keele õpe muudeti koolides kohustuslikuks. Ühtlasi tekkis elanikkonnas uus rühm keelekasutajaid, kes ei osanudki eesti keelt. Keelekorraldus muutus veelgi rangemaks, eriti peljati paralleelvorme ja mitmetähenduslikkust, ning kokkulepped põhinesid mitte niivõrd keeleuurimustel, kuivõrd keelekorraldajate endi tunnetusel (mis endiselt soosis õige ja vale keele eristamist). Paljud keeleinimesed lahkusid Eestist, mistõttu siia jäänutel, näiteks Veskil, oli keeleküsimustes suurem mõjuvõim. 1960. aastal loodi vabariiklik õigekeelsuskomisjon (VÕK), mille ülesanne oli langetada ühiseid otsuseid õigekeelsusküsimustes. VÕK mõnevõrra demokratiseeris keelekorraldust, kuid reeglid jäid siiski rangeks. Aasta pärast VÕK-i loomist esitasid eesti keele õpetajad avaliku pöördumise mõningate reeglite pehmendamiseks, ent nende palved lükati tagasi.

Järgmisel kümnendil toimus ideoloogiline nihe ning peale kasvas uus põlvkond keeleteadlasi ja -korraldajaid, kes soovisid lähendada eesti standardkeelt tegelikule keelekasutusele. Mõju oli tunda ning 1970-ndate teisel poolel muutus standardkeel mitmekesisemaks. Siiski ei muutnud see ühiskonna üldist hoiakut, vaid endiselt soositi süstemaatilist keelekorraldust. Ka noorema põlvkonna vaadetes peegeldus teatud purismi: keelekorraldus pidi küll arvestama eesti keele mitmekihilisust, ent keele puhtuse hoidmiseks tuli siiski reguleerida, millised sõnad ja vormid sobivad standardkeelde ning millised mitte. 1980-ndatel hakati õigekeelsuse asemel rääkima heakeelsusest.

Ranget keelekorraldust nähti muu hulgas lahendusena, millega võidelda venestamispoliitika vastu. Aastakümneid püsinud nõukogude võim jättis jälje nii siinsete inimeste igapäevasele keelekasutusele (näiteks suurenes vene laensõnade hulk) kui ka meediakeelele (kehtis range keeletsensuur, mis pidi alluma nõukogude propagandale). Lisaks soosis tollane keelepoliitika eesti-vene kakskeelsust, mille tagajärjel hakkasid inimesed nägema ka kakskeelsust eesti keelt ohustava tegurina. Vene mõjudest läbi imbunud keel sildistati halvaks keeleks. Standardkeel seevastu kehastas inimeste silmis head keelt, mida pidi valdama iga haritud inimene ning mida soovitati pruukida mitte üksnes kirjas, vaid ka kõnes. Pealesurutud vene mõjusid püüti tõrjuda, kuid selle kõrval stigmatiseeriti märkimisväärselt ka kohalike murrete kasutamist. Keelekorraldajad nägid end eesti keele kaitsjatena, kes pidasid oluliseks hoida eesti keelt väljaspool „halbade keelendite“ mõjusfääri. Nõukogude aja lõpuks oli jõutud sinnamaale, et standardkeelt võrdustati eesti keelega.

**Preskriptiivsus versus deskriptiivsus**

Taasiseseisvunud Eestis suunasid keelekorraldajad tähelepanu vene keele mõjude väljajuurimisele. Juba 1989. aastal oli vastu võetud esimene keeleseadus, mille kaudu omistati eesti keelele riigikeele staatus. Kuus aastat hiljem kuulutati eesti keel ainsaks Eesti riigikeeleks, mille kirjakeele normi aluseks määrati õigekeelsussõnaraamat (ÕS). Keelekorraldus muutus teaduspõhiseks ja demokraatlikuks, mis kohati mõjus võõristust tekitavalt, kuna inimesed olid harjunud rangeid reegleid järgma. Mõni nägi koguni, et selline demokratiseerumine ohustab eesti kirjakeelt. 1990-ndatel hakkasid keeleuurijad eesotsas Tiit Hennostega pöörama rohkem tähelepanu teistele keeleregistritele, näiteks suulisele keelele, murretele ja meediakeelele. Keelekorralduses valitses siiski hoiak, et teisi registreid ei tohiks võrdsustada kirjakeelega, mida peeti staatuse poolest kõrgemaks; eriti halvaks peeti suuresti varieeruvat meediakeelt. Näiteks leidis keeleteadlane Reet Kasik, et kirjakeelt tuleb hoida erilisena ja arendada omaette registrina. Piiride avanemise ja tehnoloogilise arengu tulemusena asendus vene keele mõju soome ja inglise keele omaga, näiteks sõnavaras. See aga valmistas inimeste seas pahameelt, kuna taas tunti, et eesti keel on teiste keelte (eeskätt inglise keele) laieneva mõju tõttu ohus. Inglise keele mõju on tänini tunda, seevastu soome keele mõjulist leiab üldkeeles väga vähe.

Sajandivahetusel hakkas kirjalikku eneseväljendust kujundama ka internet, viimasel paaril aastakümnel on eriti tuntav olnud sotsiaalmeedia mõju. Suulise ja kirjaliku keele kõrvale tekkis uus register, mis eiras seniseid kirjakeele norme. Eesti keele destandardiseerumise taustal nihkus ka keelekorraldajate fookus. Ühest küljest hakati taas pöörama tähelepanu selgele eneseväljendusele ning sooviti kaitsta korrastatud keelekuju. Nii näiteks asutati 2012. aastal Eesti Keeletoimetajate Liit, mõni aasta hiljem loodi ka keeletoimetajate kutseeksam. Teisalt aga sooviti toetada keelekorralduse teaduspõhisust ning hakati koostama keelekorpust, mis talletaks eri registrite keelekasutust. Samal kümnendil hakkas Eesti Keele Instituut toetuma sõnastike koostamisel korpuse andmetele ning üha enam süvenes arusaam, et tegelikul keelekasutusel põhinevad pabersõnastikud ei jõua pidada järge keeles pidevalt toimuvate muutustega. Niisiis loodi 2019. aastal keeleportaal Sõnaveeb, mis võimaldab jooksvalt koondada keelalast teavet.

Kõige selle taustal on hakatud rääkima vajadusest muuta senine preskriptiivne ehk ettekirjutav keelekorraldus deskriptiivseks ehk kirjeldavaks. Põhjuseid selle taga on mitmeid. Näiteks pole alati üheselt selge, mis peaks kuuluma standardkeelde ja mis mitte. Paljud senised keelereeglid on põhinenud keelekorraldajate endi tunnetusel, kuid pole enam ammu ajakohased. Mõnel sõnal võib olla küljes tähendus, mida selle sõna puhul ei soovitata, kuid tegelikus elus on see sõna „vales“ tähenduses laiemalt kasutusel kui „õiges“ tähenduses. Vahel võib aga keelekorraldaja tunnetus olla ekslik, näiteks Henn Saari pidas vabandama kasutamist tähenduses ’vabandust paluma’ vene mõjuks, ent siis selgus, et see tähendus on meile tulnud hoopis saksa keele kaudu. Samuti tekitab segadust, kas kõik need sõnad, mis ei jõua ÕS-i kaante vahele, on tingimata ebasobivad või on need kõrvale jäetud lihtsalt ÕS-i mahupiirangu tõttu. Selle üle on hakatud debatti pidama, kuna töös on uue ÕS-i arendus (see peaks ilmuma 2025. aastal paberväljaandena ja Sõnaveebis võrguversioonina ning sisaldama umbes 170 000 märksõna). Avalikkuses räägitakse sellest kui sõnastikureformist, mis on tekitanud pahameelt nii emakeeleõpetajate, keeletoimetajate kui ka endiste keelekorraldajate seas. Põhjusena on toodud segadust selle üle, kuidas tuleks edaspidi piiritleda standardkeelt, kui ÕS enam ettekirjutusi ei tee. Lisaks mõistetakse, et keelekorpused, mille põhjal keelekorralduslikke otsuseid tehakse, sisaldavad rohkem veebitekste kui näiteks ilukirjandust või muid n-ö hea keele näiteid.

Kuhu siis meie keelearendus sedasi välja jõuab? Selge on see, et keeleinimeste vahel valitseb ideoloogiline lahkheli: ühed tunnevad, et reeglid peaksid põhinema tegelikul keelekasutusel, mitte keelekorraldaja tunnetusel, teised aga väärtustavad standardkeelt ning soovivad tõmmata piiri hea ja halva keelekasutuse vahele. Kui minevik on meile selles valdkonnas midagigi õpetanud, siis seda, et lõpuks on keelekasutaja see, kellest oleneb eesti keele muutumise suund. See, mida keegi peab ilusaks keeleks, on meelevaldne. Küll aga võime kindlad olla selles, et mida aktiivsemalt inimesed keeleküsimustes kaasa räägivad, seda tugevam on meie keele tervis.