Erilise ja märgilise maaletooja – keeleuuendaja Johannes Aavik
Foto: TÜ raamatukogu
Toimetaja tõlkebüroo värske blogipostituse peakangelane on Johannes Aavik. „Ilma keeleta ei yhtki rahvust. Seepärast keel on tähtsaim olulisim alus ning tingimus rahvuse olemasolule.“ Just sellise mõtte käis välja ilmselt paljudele keelehuvilistele tuttav nimi – Johannes Aavik (1880–1973). Aavik oli usin keeleuuenduste algataja ning eesti kirjakeele sõnavara ja grammatika arendaja. Tema sulest on ilmunud arvukalt teoseid, kus ta pakub välja tuhandeid uusi võimalusi eestikeelse sõnavara rikastamiseks. Nii mõnigi tema keeleleiutistest on kinnitanud kanda tänapäeva eesti keeles, ent paljud on jäänud ajahamba külge kinni. Seekordses blogipostituses vaatame, mida põnevat leidub Aaviku keeleloometöös.
„Keel on riist, keel on masin“
Johannes Aavikul oli oma nägemus sellest, mis on keele otstarve – keel on praktilise väljundiga vahend, kui et rahva meele ja kultuuri peegelpilt. Just selle vaate põhjal pakkus ta välja eesti keele edasiarendusi. Oma keelefilosoofilised vaated võttis Aavik teoses „Keeleuuenduse äärmised võimalused“ (1924) kokku järgmiselt: „Keelt ärgu peetagu mitte yksi mingi rahva tooteks, kes sellesse on vajutanud oma iseloomu pitsari, kelle vaim ses avaldub ja kes seepärast seda peab kalliks varanduseks, rahvuslikuks aardeks ja oma rahvusliku individuaalsuse suurimaks tunnusmärgiks ja moodustajakas, vaid vaja temas enne kõike näha inimtoimingu abinõu, riista, MASINAT, sageli ka esteetiliste mõjude saavutamiseks!“
Mida ta täpsemalt mõtles esteetiliste mõjude all? Vastuse saamiseks heidame pilgu samal aastal ilmunud kirjutisse „Õigekeelsuse ja keeleuuenduse põhimõtted“, kus Aavik tõi välja enda hinnangul kolm kõige olulisemat keelekorralduse põhimõtet.
- Esiteks on oluline teha keel otstarbekaks. Selleks peab keel olema sõnavara ja grammatiliste kategooriate poolest rikas – mida rohkem leidub erinevaid vorme, seda rohkem on inimesel väljendusvõimalusi. Lisaks oli Aavikul oma suhe homonüümide ehk mitmetähenduslike sõnadega. Nimelt soovis ta, et keelenditel oleks eeskätt üks tähendus.
- Samuti peab keel olema ilus. Aavik nentis, et kui muidu räägitakse keele loomupärasest kaunist kõlast, siis tegelikkuses tuleks seda ilu süstemaatiliselt välja arendada. Selleks soovitas ta tegeleda häälikulise kõlavuse ning keele rütmilisusega. Juhul, kui esteetilise edasiarenduse tulemusel muutub keel keerulisemaks, siis Aaviku hinnangul on see seda väärt. Kui keeleuuendus teeb keele tõepoolest kaunimaks, siis tasub selle selgeks õppimisega kaasnev vaev end ära.
- Kolmas oluline põhimõte on omapärasus. Johannes Aavikule sümpatiseeris nn vana eesti keel, sest see kõlas tervikuna palju kaunimalt. Ta leidis, et ajalooliselt kujunenud omadused tuleks säilitada, aga selline vaatenurk vastandus tallegi teada olevatele tolleaegsetele keelekorralduse põhimõtetele. Aavik soovis tõrjuda välja mitmesugused võõrkeelsused, eriti germanismid – näiteks eeldas ta, et eestikeelne sõnajärg (täpsemalt tegusõna positsioon) on tugevalt saksa keele mõjuline. Selle asemel eelistas ta tuletada omasõnu. Kuid leidus ka erandeid – Aavikule otseselt polnud sõna algupära tähtis, sest kui mingi võõrsõna sobis kõla poolest eesti keelega, siis võis seda laenata ka eesti keelde.
Tuletaja versus leiutaja
Johannes Aavikul oli üsna rivaalitsev suhe tolleaegse ÕSi koostaja ja oma nimekaimu Johannes Voldemar Veskiga. Tema hoiakud võtavad kokku järgmised mõtted (või aforismid, mida Aavik aplalt oma kirjutiste lugejatele välja käis):
„Kõik ei ole kaugeltki jumalasõna, mis „Õigekeelsuse sõnaraamatus“ antakse.“
„Ylikoolis peaks tulevaste eesti keele õpetajate juures kaugelt rohkem rõhku pandama tegelikule õigekeelsusele.“
Nimelt tundis Aavik, et sõnavara, mida Veski suuresti tuletiste kaudu rikastas, vastandus igas mõttes tema enda keelekorralduspõhimõtetele. Ühtaegu kritiseeris ta Veski tööd mitmes oma kirjutises, kuid väljendas ka pahameelt selle üle, et kõrgemal positsioonil töötavad riigikorraldajad eelistasid teadlikult Veski ÕSi Aaviku esteetilisele sõnaloomele.
Eesti keele oma sõnakunstnik
Kui vaadata lähemalt Johannes Aaviku koostatud sõnastikke, jääb silma, et tema loeteludes esineb näiteks murdesõnu (nt vahepeal pakkus ta neile välja uusi tähendusi), laensõnu (nt kui võõrkeelne sõna ühtis Aaviku kõlaesteetikaga) ja kunstlikult loodud sõnu. Viimase kategooria kohta on ta teinud sügavama ülevaate raamatus „Keeleuuenduse äärmised võimalused“, kus ta kirjeldas kunstliku sõnaloomise põhimõtteid ja meetodeid.
Miks Aavik siis uusi sõnu üldse lõi? Kirjutises „Sada uut tyvisõna“ (1932) toob ta välja kaks põhjust.
- Uued tüvisõnad aitavad täita olemasolevaid leksikaalseid lünki.
- Uued tüvisõnad asendavad või pakuvad alternatiive senistele „halbadele sõnadele“ (nt kättemaksmine, unenägu, tõsiasi, isaisa, korda saama).
Kunstlikul sõnaloomel on jällegi oluline esteetiline väljund, mida ta 1932. aastal avaldatud tüvisõnade kogumiku eessõnas kommenteerib nii: „Ilma kunstliku tyvisõnade loomiseta ei saa hääd, peent ja esteetiliselt väärtuslikku eesti keelt.“
Liitsõnad ja võõrsõnad = halvad sõnad
Eesti keeles leidub arvukalt liitsõnu ja tuletisi, ent Johannes Aavik sildistas need halbadeks sõnadeks ning pakkus nende uuteks vasteteks välja palju omasõnu. Näiteks armukadeduse asemel soovitas ta öelda jallis, kuulujutu asemel rymu, leiutise asemel välme või väling, luukere asemel luger, sisse astuma asemel lihtsalt eenma, sõna kuulma asemel laupima, tähestiku asemel hoopis aapestik, ööpäev asemel lühidalt ööp.
Võõrsõnu aktsepteeris Aavik vaid siis, kui sõnal oli eestipärane kõla. Sel juhul ei tohtinud sõna sisaldada võõrhäälikuid või ka kaashäälikuühendeid, mida ta pidas ebaesteetiliseks. Kui kriteerium polnud täidetud, siis tuli tema hinnangul jällegi tekitada uus vaste. Nii näiteks pakkus ta detaili asemele sõna neik (vrd ÕS 2018, kus sõna tähenduseks on üksikasi, pisiasi, peensus), ignorantne asemel nõme (tänapäeval tähendab nõme ka rumalat või totrat), naiivne asemel miivis (ÕSis ka lihtsameelne, lapselik), raporti asemel relde või relding (ÕSis ametlik ettekanne, teadaanne) ning visiidi asemel väise või väisang (viimane on ÕSis tähendusena täitsa olemas).
Yks y-tähe lugu
Teadupärast on meie ü põhjanaabrite juures tuntud kui y. See meeldis Aavikule väga, kuigi ta tundis, et tema hoiakuid ei pruugi jagada teised eesti keele kasutajad: „Paljudesse mõjub y niisama ärritavalt kui punane riie härjasse.“
Üks Johannes Aaviku iseäralikemaid keelekorraldusettepanekuid oli kasutada ü-hääliku kirjakeelse vastena y-tähte. Miks? Kirjutises „Kas ü või y? Y!“ (1920) põhjendab ta seda sooviga, et eesti keel sarnaneks soome keelega (ja ka Skandinaavia keeltega), olemasolev ü on tema hinnangul germanism ega näe kirjapildis kuidagi esteetiline välja.
Vanad sõnad uues kuues
Aaviku koostatud „Uute sõnade ja vähem tuntud sõnade sõnastik“ (1921) pakub tõelist avastamisrõõmu igale sõnasepale. Raamatusse koondatud sõnade seast leiab terve hulga tänaseni kasutusel olevaid sõnu.
- Näiteks sõna jube tähenduseks on märgitud ’õudne, kartma panev’, EKI ühendsõnastikus (2022) on selle tähendus ’väga suurt hirmu, kartust, õudu tekitav’ ning lisaks ’väga ebameeldiv, tugevat vastumeelsust äratav’ ja ’väljendab millegi intensiivsust, suurt määra või ulatust’.
- Veel üks tore j-tähega algav sõna on juhe. Aavik pakub selle tähenduseks ’aisa tõmberihm (mille yks ots vankri aisa, teine esimese ratta rummu kyljes)’, nüüd on see aga kasutusel tähenduses ’painduv, elektrit juhtivast metallist traatjas vahend elektrienergia edastamiseks, sideliinideks, elektrimasinate mähisteks vms’.
- Sõnal liige võiks Aaviku hinnangul olla sama tähendus nagu sõnal liikumine, ent praegusel ajal on liikmel mitu teistsugust tähendust: ’inimene, rühm või riik, kes kuulub organisatsiooni, liitu vm ühendusse’, ’liikuv kehaosa, nt käsi või jalg; liiges’, ’iseseisev osa tervikust (nt jadast, mingist järgnevusest)’.
Mis sõnapaar tekitab tänapäeva eesti keeles suurt segadust? Justnimelt enamik ja enamus – sageli jääme hätta sellega, millal kumbagi sõna kasutada. EKI keelenõuanne täpsustab, et enamus tähendab arvulist ülekaalu ja enamik hoopis suuremat osa. Aavik arvas omal ajal, et enamik ja enamus ning vähemik ja vähemus võiksid olla sünonüümid. Selline lahendus võiks ehk kergendada nii mõnegi keelenõustaja või -toimetaja tööd.
Johannes Aaviku elutöö jättis tänapäeva eesti keelde siiski sügava jälje. Kuigi paljud siin nimetatud näited on pigem harvad või sootuks üldse mitte kasutusel, on Aavik loonud veel hulga sõnu, mida kasutab meist pea igaüks. Siia loetellu kuuluvad näiteks ülbe, hõrk, olevus, rästik, tõstatama, junn, tõbras, angerjas, eriline, toimkond, toona, rahvastik, suhe, suisa, kõrvutama, lumikelluke, läkiläki, kört, mõrk, mustand, murrak, märgiline, heidutama, hooaeg, esindama, arendama, algupära, lünk ning siiras.
Väike Johannes Aaviku uute või vähem tuntud sõnade leksikon:
agrane – segane
aegu saama – korda saatma, synnitama, kätte saama
embima – kõhelema, viivitama
emme – embus
hyhm – algav kylmamine, lume ja jääga segatud vesi
haul – aur
ilmama – ilma olema
ihan – ilus
joodud – joomapidu
jät(i)lane – hiiglane
kein – abinõu
kuukama – (salamahti) põgenema, kargama, putkama
lea – liga
laikima – välja nägema
masa – väike, lyhike
mist – millest
naarama – põhja, vee alla minema
nägal – ahne sööma
oit – arusaamine, mõistus
olm – olevus
page – (kergesti) põnev, kaduv
pojand – võõraspoeg
rupik – viltuseks kooldund
revi – võistlus, võist, rivaalsus
silpat – kilpkonnakoor
sob(e)r – pehme jääsegu
tärkama – mõista andma, ära tähendama
tylse – nyri
udelema – uudishimuline olema
ussutama – ässitama
valbas – valvas, ärgas
vohmakas – kohmakas, raskepärane
äre – äge, ärritet, vihane
ärtse – karikakar
õiermaa – lilledega kaetud muru
õnnik – õnnelaps
yrgama – (hoogsasti) algama, algust tegema või yyrgama
Valik kirjandust ja viiteid:
Johannes Aavik. „Uute sõnade sõnastik“ (1919).
Johannes Aavik. „Kas ü või y? Y!“ (1920).
Johannes Aavik. „Uute ja vähem tuntud sõnade sõnastik“ (1921).
Johannes Aavik. „Keeleuuenduse äärmised võimalused“ (1924).
Johannes Aavik. „Õigekeelsuse ja keeleuuenduse põhimõtted“ (1924).
Johannes Aavik. „Sada uut tyvisõna“ (1932).
Loe ka meie tõlkebüroo teisi postitusi
Keeleuuendused: võõrverbidest
Keeleuuendaja 5: sotsiaalmeediaajastu kohtingumaailmast
