Keeleteaduse koolkonnad ja uurimisprobleemid
Lingvistiline funktsionalism
Lingvistiline funktsionalism oli üks esimesi professionaalse keeleteaduse koolkondi. Funktsionalism keskendub sellele, kuidas keelt iga päev kasutatakse, ja uurib keele fonoloogiat, semantikat, süntaksit jms. Funktsionalistidele on enim huvi pakkunud järgmised uurimisteemad.
- Diakrooniline keeleuurimine: keele ajaloolise arengu uurimine, grammatiliste struktuuride ajalooline päritolu ja muutumine aja jooksul.
- Funktsionaal-tüpoloogiline lähenemine: kõikidele keeltele ühiste reeglite tuvastamine, keelte kategoriseerimine nende struktuursete iseärasuste põhjal.
- Keelekasutuse reeglipärasuse uurimine: keelekasutuse uurimine mahukate andmete põhjal.
Strukturaallingvistika ehk lingvistiline strukturalism
Ferdinand de Saussure tegi keeleteaduses revolutsioonilise läbimurde, nihutades keeleuuringute fookuse keele ajalooliselt analüüsilt keele struktuuri ja funktsioonide uurimisele. Saussure rikastas keelemaailma järgmiste ideedega.
- Semioloogia ehk teadus märkidest (märgiteooria) uurib keelemärkide suhteid ja keelt kui erinevuste (binaarsete opositsioonide) süsteemi.
- Keel on märgisüsteem, mille iga märk kannab endas arbitraarset suhet tähistaja ja tähistatava vahel.
- Keel on hierarhiline süsteem, sotsiaalne terviksüsteem, milles on süntagmaatilised ja assotsiatiivsed suhted.
- Keel ja kõne seisavad teineteisest eraldi.
Saussure’i ideedest võrsusid järgmised uurimissuunad.
- Tekstide struktuuri ja sisulise tähenduse koosuurimine (keele ja kirjanduse ühine uurimine) ja valdav arusaam, et kirjandusteose eri tasandite elemendid osalevad terviktähenduse loomisel.
- Mudelite ja kirjeldussüsteemide loomine sai kirjanduse uurimise kontseptuaalseks tuumaks, sest võimaldas kirjandust paremini analüüsida.
- Kõrvutamis- ja vastandamisprintsiip (binaarsete opositsioonide meetod) sai peamiseks luule uurimise metoodikaks.
Generatiivne grammatika
Noam Chomsky kui generatiivse grammatika rajaja õlule jäi järgmine lingvistiline murrang, mille tuum on keele käsitlemine teadvuse osana. Chomsky kui analüütilise lingvisti peamised ideed ja osa 20. sajandi keeleteaduse uurimissuundadest on järgmised.
- Keelemeel on kaasasündinud
Keelepädevus on inimese teadvuses olev hulk reegleid, mida kasutades on võimalik kombineerida lõputult lauseid. Olulist rolli mängib seejuures inimese keelevõime loomingulisus.
- Kõik maailma keeled alluvad universaalsele grammatikale
Suur hulk keelereegleid on inimesele kaasa sündinud, sest keelemeel antakse edasi geneetiliselt. Keelemeel on grammatika tuum ehk väga üldine reeglistik, millele alluvad kõik maailma keeled.
- Generatiivne grammatika võimaldab moodustada lauseid kõikides keeltes
Generatiivse grammatika reeglite abil saab moodustada lõpmatu hulga lauseid. Iga lause koosneb seejuures struktuurist, allub erinevatele reeglitele, sel on häälikuline ja loogiline vorm ning see võimaldab erinevaid interpretatsioone.
Kognitiivne lingvistika
Hiliseim keeleteaduse koolkond – kognitiivne keeleteadus – täiendab Chomsky vaateid, mõistes keelt tunnetusprotsesside tulemina ning püüdes keele vormi ja sisu ühendada. Grammatika omandatakse keelt kasutades, keel väljendab inimeste olemust ja grammatika on kujunenud tähenduse tulemusel.
- Semantika
Keele puhul on sisu olulisem kui vorm. Oluline on nende mehhanismide ja semantiliste struktuuride eripärade uurimine, mille mõjul kujuneb keele tähendusloome. Need mehhanismid on mõisteruumid, maailma liigendamine, kategoriseerimine, metaforiseerimine jms.
- Maailma liigendamine
Iga keel liigendab maailma erinevalt, eesti keele semantiline struktuur pakub näiteks palju võimalusi vihma detailiseerimiseks. Me ütleme sajab, tibutab, tibab, udutab, uitsetab, ladistab, valab, voolab, kallab vihma. Vihm trummeldab, rabistab, pritsib, peksab, leotab. Ilm pöörab, keerab, kisub, sätib, seab, läheb, kipub vihmale. Selliste maailma liigendamise võimaluste uurimine on üks kognitiivse keeleteaduse uurimisobjekte ja ütleb palju ka keele kõnelejate, keele kõnelemise keskkonna, olukordade, vajaduste jms kohta.
- Mõisteruumid: järgnevus, kehalisus jne
Keeles esinevad mõisteruumid on kognitiivses lingvistikas keskkonna ja vajadustega seotud. Et mõtlemine ja tegutsemine on seotud selliste kategooriatega nagu aeg, ruum, põhjuslikkus ja omandiküsimus, on nendega seotud ka keel. Abstraktne mõtlemine võimaldab luua ajalisi skaalasid ja lahendada ruumitaju nõudvaid ülesandeid. Abstraktse ja konkreetse võrdlus võimaldab ka luua metafoore, mis väljendavad ajalist järgnevust ruumi kaudu (peale lõunat, kella kahe paiku) ja ruumipositsioone keha kaudu (taga selja, nina ees).
- Metafooriteooria
Keskkonna ja tunnetusega seotud metafoorid on inimeste loodud tekstides alati eksisteerinud. Mõtlemise areng käib käsikäes metaforisatsiooni ehk tähendusülekandega. Ka kognitiivse lingvistika koolkond peab metafoore ülimalt olulisteks mõtlemise vahenditeks. Metafoorideta võib hakkama saada vaid puhtalt füüsilist reaalsust kirjeldades, nii palju kui seda on. Üldiselt aga ütlevad kasutusel olevad metafoorid rohkem nende kasutajate kui keele kohta – kognitiivne keeleteadus tegeleb ka selle tähendusloome mehhanismiga.
Allikad:
Abstract Thinking in Space and Time: Using The Environment to Learn Words
Space in Cognitive Linguistics
What is Cognitive Linguistics?
Why Chomsky Doesn’t Count As A Gifted Linguist
Kaasaegse metafooriteooria elemente
A Universal Approach to Metaphors
Keeleuurimine ja keeleteooria läbi aegade
Generatiivne grammatika ja Noam Chomsky
Saussure’i testament – vari kirjandusteaduse kohal
Mõeldud lingvistidele, aga sobib ka semiootikutele
