Kuidas saada arvamusliidriks?

Seega on arvamusliidri eeldused meil kõigil: nii mõjukal poliitikul johtuvalt oma positsioonist kui ka tundmatul, ent kõneosaval väikeettevõtjal. Oled ju isegi märganud, et mõni perearst, majandusteadlane, idufirma eestvedaja või kinnisvaraekspert figureerib ajakirjanduses rohkem kui kolleegid. Paljud teisedki tahaksid olla just see eestkõneleja, kellega ajakirjanik ühendust võtab, kui tal on mingis küsimuses kommentaari vaja.

Mille järgi ajakirjanik otsustab, kellega ta kontakteerub? Ja mida ettevõtte esindaja saaks selleks ära teha, et ajakirjanikud hakkaksid just teda nägema arvamusliidrina? Teisisõnu: kuidas saada arvamusliidriks?

1. Ole kättesaadav

Kriitilistes ja kiiret reageerimist nõudvates olukordades on ajakirjanikule kõige tähtsam, et saaks loo valmis. Seega lihtsaim soovitus algajale arvamusliidrile on järgmine: ole alati ajakirjanike jaoks olemas!

Ole telefoni, e-posti või sotsiaalmeedia kaudu kättesaadav ka siis, kui sul on puhkus, sa viibid Eestist eemal või oled päev otsa koosolekutega hõivatud. Näita, et ajakirjanik saab sinu peale kindel olla. Press hindab seda teinekord rohkemgi kui konkreetse kommentaari sisu. Ja mida vähem suhtekorralduseksperte sinu ja ajakirjanike vahel on, seda parem. Suhtekorraldajate ümaraks voolitud selgitused ei aita sul arvamusliidriks saada.

2. Võta julgelt sõna

Mitte keegi ei tea sinu poole pöörduda, kui oled vaiki. Kui miski sind häirib, rõõmustab, paneb muretsema või intrigeerib, siis anna oma mõtetest teada. Sotsiaalmeedia seinad ja blogipostitused on selliseks „teavitustööks” ideaalsed. Väga paljud ühiskonda raputavad mõtteavaldused pärinevad nüüdsel ajal just nimelt sealt.

Tõsi, päris iga häiriva või meeldiva asjaolu peale ei ole mõtet Twitteris säutsuda. Saripostitajaid ei viitsi keegi jälgida, veel vähem kuulata. Kui sul on aega mõne teemaga süvitsi minna, siis kirjuta arvamuslugu ja paku seda kohalikule või üleriigilisele väljaandele. Kui nad seda ei publitseeri, siis avalda tekst oma Facebooki lehel. Kui kirjutisele tuleb rohkesti jagamisi, kommentaare ja vastukaja, jõuab see lõpuks ka trükiajakirjandusse. Järgmine kord palub leht juba ise sinult kommentaari. Ära pelga (endale) ebamugavaid teemasid. Ebamugavatel või isegi piinlikel teemadel (majanduslikud raskused, õnnetused, kriisid jms) kõnelejad on eriti kõrges hinnas. Pressisõbra tiitli on aastate jooksul saanud Eesti meediaettevõtetelt sageli just need persoonid, kes ei keera ränkades oludeski kaameratele ja mikrofonidele selga.

3. Leia oma nišš

Ent enne kui mikrofonid sinu juurde jõuavad, pead sa kusagilt alustama. Esiteks leia oma teema.

Kipub olema nii, et kui keegi on mingil alal asjatundlik ja kaaluka sõnaga ekspert, siis pöördutakse tema poole ka muude küsimustega. Näiteks korduvalt puidusektori tootjate nimel meedias esineva ettevõtja käest tahavad ajakirjanikud kommentaare nii tööjõu, maksusüsteemi, majandusprognooside, regionaalpoliitika kui kõige muu ettevõtlusega haakuva kohta. Järgmiseks figureerib tubli ettevõtja konverentsidel ja seminaridel, rääkimata suurtest päevalehtedest, õhtustest teleuudistest ja presidendi vastuvõtust. Aga see kõik algab oma teema leidmisest. Oma aines peab olema midagi, mida sa läbi ja lõhki tunned. Esmalt räägi sellest ja alles siis võta sõna teistes küsimustes.

4. Väljenda end arusaadavalt

Oskus tabavalt sõnu seada on väga oluline. Mõnele on see kunst otsekui emapiimaga kaasa antud, teine näeb hullupööra vaeva, aga ei suuda üle kahe lause ritta panna. On oluline vahe, kas sa räägid otse-eetris või esitad oma mõtteid kirjalikult. Mõlemad väljendusviisid on treenitavad ja mida rohkem emba-kumba praktiseerida, seda tulemuslikumalt nii kõnelemine kui sulepruuk välja tulevad.

Ajakirjanikud teavad väga hästi, et suusõnal väljendavad inimesed end üldjuhul mahlakamalt. Sama teksti paberile pandult nähes ehmatab nii mõnigi ja küsib: kas tõesti mina ütlesin nii? Teksti hilisem kohitsemine ei ole hea toon. Ükski arvamusliider ei tee oma repliikidele tagantjärele tsensuuri ega võta teravust maha. Algaja avaliku esinejana talita nii: kui avaldad arvamust suuliselt, siis räägi lühemate ja lihtsamate lausetega, et ei tekiks vääriti tõlgendamisi. Kirjutades luba endale ilmekamat stiili ja reljeefsemaid väljaütlemisi.

5. Hoidu lahmimast ja lauskriitikast

Kujundirikas, julge ja eristuv väljenduslaad äratab kindlasti tähelepanu ja aitab sul oma sõnumit levitada, kuid seejuures tuleb hoiduda labasustest, roppustest ja rusikaga viibutamisest. Hoidu üldistamisest (kõik naised, kõik tallinlased, kõik poliitikud), ole hinnangute andmisel ja subjektide ühise nimetaja alla viimisel konkreetsem (mitte kõik naised, vaid lastega kodus olevad emad; mitte kõik tallinlased, vaid Tallinna kesklinnas töötavad inimesed; mitte kõik poliitikud, vaid parlamenti kuuluvate erakondade liikmed).

Pea meeles: kui arvustad, siis ole valmis, et ka sind kritiseeritakse. Kriitika, olenemata selle sisust, on tegelikult hea märk. See näitab, et sind on märgatud.

6. Eristu massist ja oponeeri

Kui ühiskonnas on valdav hoiak, et puidurafineerimistehast ei tohi Eestisse rajada, aga sina oled teist meelt, siis ära ole vakka: kuuluta oma seisukohta avalikult. Press võtab üldisele arusaamale vastanduvad arvajad kahel käel vastu.

Oponeeri ja esita vastuväiteid ajakirjanduses ilmunud uudistele ning arvamustele, aga vali, mille peale avalikult sõna võtad – sa ei tohi muutuda netikommentaatoriks. End nii suuliselt kui kirjalikult väljendades väldi teadlikult kantseliiti ning äraleierdatud võrdlusi ja väljendeid (näiteks pöördumine kellegi poole sõnaga „hea”, nagu „hea linnapea”, või väljendid „sisendi andmine”, „laual on mitu võimalust/plaani/stsenaariumi” ja muud kulunud klišeed).

Ole originaalne, aga ära pinguta üle: auditoorium ei viitsi punnitatud ilutsevat teksti lugeda ega kuulata, kui see ei tundu loomulik. Otsi uusi lähenemisnurki, ära korda tüüpilisi tõdemusi, mida me kõik une pealt niigi teame (näiteks „lahendus peitub koostöös”, „üheskoos suudame rohkem”, „kui me kõik anname oma panuse” jms).

7. Toetu faktidele ja too näiteid

Peale oma kogemuste jagamise (ajakirjanike seas väga hinnatud kraam) kasuta sõnavõttudes kindlaid fakte ja andmeid. Too alati mõni hea näide, soovitatavalt elust enesest. Viita reaalsetele allikatele, mitte külamooride klatšile. Võrdle ja kõrvuta andmeid, tee järeldusi, põhjenda, analüüsi ja argumenteeri. Sinu arvamusavaldus peab toetuma kindlale vundamendile.

8. Jää endale kindlaks

Eksimine on inimlik. Kui oled avalikult millegagi mööda pannud, siis tuleb seda ka tunnistada.

Kui keegi nutikam, paremini informeeritud ja lahtise keelega arvamusliider sinu vaimuvälgatuse(d) avalikult maatasa teeb, siis ära heida meelt – see käib asja juurde. Vastulauset esitades jää diplomaatiliseks ja püüa kriitikat mitte isiklikult võtta. Avaliku elu tegelaste, kelle hulka võib arvata ka arvamusliidrid ja mõjuisikud, vastastikune arvete klaarimine on küll vesi ajakirjanduse veskile, aga selle lõpptulemus ei too head: press ja publik tüdinevad õige ruttu ning autoriteedist saab mõneks ajaks persona non grata.