Kapsas ja porgand – neil on ühist rohkem kui peenramaa aias

Anu

Blogi, Keeled18 detsember, 2023

Ilmselt on meist igaüks kas või korra oma elus mõelnud mingi sõna päritolule: kust see pärineb, kas see on meie keele enda tüvi või hoopis teisest keelest laenatud? Nii juhtus ühel toredal päeval ka minuga, kui jäin eneselegi ootamatult mõtlema selle üle, kust ja kuidas on eesti keelde tulnud selline pealtnäha lihtne ja tavaline sõna nagu kapsas.

Kuna süda ei andnud rahu, otsustasin hakata kapsa juuri otsima. Võtsin appi vana hea Google’i ning läbi erinevate allikate sain teada, et tegu on vene keelest pärit laenuga. Tegelikult igaüks, kes on natukenegi vene keelega kokku puutunud, saab aru, et nende sõnade vahel on märgatav sarnasus (vene keeles on kapsas ju капуста), ja võib aimata, et tegu on laenuga. Minu jaoks oli see leid aga pigem uus huvitav teadmine. Uudishimu kasvas ja nii tuli tahtmine edasi uurida, millised sõnad veel vene keelest eesti keelde on laenatud.

Maal kasvatab vanaema kapsast ja porgandit ning tema juures saab alati maiustada präänikute ja barankadega

Tuleb välja, et eestikeelses toidumaailmas on vene keelest laenatud sõnu üpris palju. Juba eelmainitud kapsa kõrval on vene laenud ka porgand : морковь ja puravik : боровик ning minule üllataval kombel kuulub nende sekka isegi eestlaste rahvustoitu tähistav kama (kuid viimase puhul võib olla ka mõjutusi hoopis läti keelest). Mõnevõrra vähem üllatav oli laensõnade pliin : блин, präänik : пряник ja baranka : баранка vene päritolu, sest isegi võhikule kõlavad need võõrapäraselt. Võõrad on need nii kirjakuju kui ka tähenduse poolest. Kui seda kirjutist juhtub lugema mõni noorem keelehuviline, kes ei tea, millega on tegu, siis olgu öeldud, et pliin on õhuke pannkook, baranka on rõngakujuline kuivik ning präänik on mett või siirupit sisaldavast taignast valmistatud küpsis. Präänikuid ja barankasid võib leida näiteks vanaema juurest küpsisekausist.

Minu tubli vanaisa töötas kunagi kolhoosis ning palka sai ta rublades ja kopikates

Leidub ka selliseid vene laensõnu, mille päritolu ei tohiks kellelegi erilise üllatusena tulla, sest neil on otsene seos Venemaa või vene keelega. Sedalaadi sõnad on näiteks nõukogude ajast tuntud kolhoos ja sovhoos ning valuutaga seotud kopikas ja rubla. Ka peamiselt slängis kasutusel olev ment (halvustava alatooniga sõna politseiniku kohta) on eesti keelde tulnud vene keelest. Peale nimisõnade on vene keelest laenatud ka omadussõnu, neist tuntuim on näiteks tubli.

Mis imeloom see laensõna ikkagi on?

Võib-olla on mõnel lugejal peale seda laenujuttu tekkinud küsimus: mis asi see laensõna ikkagi on? Laensõna või laen, nagu nimigi ütleb, on sõna, mis on ühte keelde tulnud mingist teisest keelest. Laenatud võib olla nii häälik, liide, sõna, tarind, tüvi, väljend kui ka tähendus. Laenamine on tuletamise, liitmise ja tehiskeelendite loomise kõrval üks peamisi võimalusi keele sõnavara rikastada.

Aga miks me sõnu laename?

Põhjuseid, miks sõnu laenatakse, võib olla mitmeid. Peamine neist on seotud kultuuriliste mõjudega. Näiteks vene keel on eesti keelt mõjutanud niivõrd palju sellepärast, et Eesti ja Venemaa on naabrid ning siinsed inimesed on venelastega ammusest ajast tihedasti läbi käinud. Juba puht praktilistel põhjustel on naaberriikide rahvad üksteise keele vastu huvi tundnud ja seda kõnelema õppinud ning selle käigus on ka teise keele sõnu üle võetud. Üks oluline tegur on samuti asjaolu, et Eesti kuulus pikka aega Nõukogude Liitu, kus igapäevakeelena domineeris just vene keel. Seegi andis eesti keelele oma mõju.

Sõnade laenamine on keele arengu loomulik osa. Lisaks vene keelele on eesti keelde sõnu laenatud ka paljudest teistest keeltest – nende seas näiteks saksa keelest (kartul, kleit), rootsi keelest (tasku, näkk) ja ka soome keelest (tehas, uljas). Sõnade tüvesid uurides saame informatsiooni keelekontaktidest, mis aitab mõista lisaks keelte päritolule ka meie endi päritolu.

Hea lugeja, ehk oled sinagi mõnikord mõelnud, kust mingi sõna kasutusele on tulnud, ja seeläbi avastanud midagi põnevat või ootamatut? Anna huvitavatest laensõnadest meile teada!

Loe edasi

Erelt, M., Erelt, T., ja Ross, K. (2007). Eesti keele käsiraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Veebis: https://www.eki.ee/books/ekk09/index.php?link=L_10.

Metsmägi, I., Sedrik, M., ja Soosaar, S.-E. (2013). Eesti kirjakeele tüvevara päritolu arvudes.Keel ja Kirjandus, nr 5, lk 313–332. https://keeljakirjandus.ee/ee/archives/24661

Rätsep, H. (1975). Paul Ariste eesti sõnade päritolu uurijana. – Sõnasõel. Uurimusi ja materjale eesti keele sõnavara alalt 3, lk 28–36. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool. Veebis: https://dspace.ut.ee/handle/10062/54354.

Tender, T. (2018). Mõnest kriminaalse taustaga (slängi)sõnast eesti (kirja)keeles: ment ja parask. – Keel ja Kirjandus, nr 10, lk 781–794. Veebis: https://keeljakirjandus.ee/wp-content/uploads/2019/11/T.TENDER_.pdf.

Verschik, A. (2019). Mitmekeelsus, keelekontaktid ja keeleline teadlikkus. – Keel ja Kirjandus, nr 1–2, lk 6–23. Veebis: https://keeljakirjandus.ee/ee/archives/26007.

Verschik, A. (2021).Mitmekeelsus on sama vana kui keel ise. – Novaator.err.ee. Veebis: https://novaator.err.ee/1608140371/anna-verschik-mitmekeelsus-on-sama-vana-kui-keel-ise.