Aastakümnetega kodupaik muutub

Aastakümnetega kodupaik muutub,
lisandub kalmule riste, kaob mõni rada sootuks.
Sünnib ilusat ilma,
jagub halvale kohta,
kuu kummardab kõike,
päike soojendab ohtralt.

Tarest taresse olid kord vahemaaks sammud,
autod ei sõitnud – see tundub nii ammu.
Liiguti jalgsi, külas harva sai käia:
„Tüüd vaja tetä, luug rõuku vaja sääda.“

Muutus aeg ja rattad said alla,
heinaküünis enam keegi saoheina ei talla.
Samme küll loetakse, sihiks tervislik elu
ja kohtingul naabriga nüüd netis käib melu.

Täna kodupaik saanud on uhkema kuue.
Jõulust jaanini säramas aknad kõik uued.
Aed lilli ja liblikaid pilgeni täis,
kõik ongi nii ilus, mitte ainult ei näi.

Luuletust inspireeris kirjutama see kaunis koht: