Aknast vaadates

aknast vaadates ma tammelinna serva näen
ja klaasi peegelduses oma seinakella näen
ma puude taga tartu milli torni tippu näen
ja torni tipu otsas lipuvarda otsas lippu näen

aknast vaadates näen laiutamas õunapuid
naabriproua ukse juures rootsusid ja kalaluid
halli kassi luusimas ja varest oksal uurimas
salasilmi mitmeid silmata võib sellel uulitsal

aknast vaadates ja kuulatades helisid, ei
erista mu kõrv eriti miskit erilist, vaid 
kohalikke penisid, vagunite kriginat ja
vahel mööda kihutava bemmi kummivilinat

aknast vaadates ei näegi nagu linna ma
vaid nagu oleks hoopis maale tulnud tšillama
rahulik ja vaikne ning mis eriti tore – mitte 
ühtki lehepuhurit siin kuulda ei ole!

Vesikas

Luuletust inspireeris kirjutama see kaunis koht: