Koduõues

Sirelid kui jätnud õiteilu,
silmad avab mairoos, piilub kibuvits.
Pojengi sasisoengut iiris silub,
“mariedest” saab murul niplispits.

Suvelõuend õues lahti laotub,
muinasjutupritsmeid aed saab pilgel täis …
Käoking-Tuhkatriinu kinga kaotab,
peiulill on sobiv koduväiks.

Liilia veel ootab oma printsi,
leeklill jõudu kogub piksenoolelt.
Lillehaldjas hoolsalt oma pintslit
viibutab ja piidleb päikse poole.

Triiki nestest kellukeste kannud,
moonikupral taskuis seemneid valmib …
Võluilma kui saab paras annus,
korjan kimbu, millest sõlmin salmi.

Luuletust inspireeris kirjutama see kaunis koht: