Löön laiali käed …

Löön laiali käed ja lasen
tuulel end emmata.
Ja kujutlen, kuidas ma suudan
omapäi lennata.
Siis kannavad tugevad tuuled
mind üle mu kodusaare.
Las ma vaatlen ja imetlen kõrgelt
kui kaunid on rabasaared.
Kuidas laine lööb kaldaga plaksu
ja lahkub siis ainult viivuks.
Kõige sügavamasse laande
ma salamisi ka piiluks.
Mu jalad on maa küljes kinni,
kui tuul minust vuhiseb mööda.
Ta ei tõsta mind kõrgele üles,
ainult kujutlusvaimu söödab.
Kuid ma ei kurda, ma tean ju,
kui ilus on kõikjal mu kodus.
On ilusad Hiiumaa külad,
inimesed ja loodus.

Luuletust inspireeris kirjutama see kaunis koht: