Ritsikad

Kas tead, kuidas kodutunne poeb hinge,
Kui linnakodu kvartali ümber teen õhtuti ringe –
pimedate puude ligi aupaklikult siin luuran
ja ritsikate omakeskis arutlemist kuulan.

Kui saaks tõlkida seda salajast juttu,
kas siis saaks lohutada nende nuttu,
naerda kaasa nende möödund päeva naeru
ja muljetada nende argipäeva vaevu?

Kui on miskit kodu moodi püha selles õhtus,
siis see on see pidu, mida pillutatud õhku.
Ritsikate laulu saatel tantsisklen tuppa sooja.
See on ja jääb alati mu kodutunde loojaks.

Luuletust inspireeris kirjutama see kaunis koht: