Siin ma olen …
Siin ma olen, kus ilmataat mängib kavalalt ruletti.
Kus paplitupsud graatsiliselt tantsivad balletti.
Kus soe ja mõnus tuuleiil lohutavalt silitab mu murest murtud palet,
kuivatades märkamatult pisarad, kaon hetke, kus pole õiget, valet.
Kus sulnilt uinutab mind lindude sirin, kus leian end kesk argipäeva kära hoopis metshaldjana tantsimas kesk metsrohelus ja päiksesära.
Siin ma olen, kus ilmataat mängib kavalalt ruletti.
Kus tunda tugevalt kõikvõimsa turbulentsi.
Kus vihmavalingud kaasa tahavad viia, kuid olen ajanud ju juured sügavale, siia!
Kus tormituuled mind tahavad tõsta kõrgele taeva, kus kord nähti vilksamisi üht valget laeva.
Kus kiusata võib põud ning päike palavalt põletab, mu süda kõigest sellest hoolimata armastusest sinu vastu nõretab.
Siin ma olen, kus ilm on heitlik justkui inime.
Peale tormi saabub vaikus, taevas sinine.
Siin ma olen, kus ilmataat mängib kavalalt ruletti.
Kus paplitupsud graatsiliselt tantsivad balletti ….
Luuletust inspireeris kirjutama see kaunis koht:
