Uued luuletuuled: mida kujutab endast instaluule

Mari-Liis

Avaleht, Blogi, Keeled, Keeleteadus09 august, 2023

Sotsiaalmeedia tulek on meie igapäevaelus muutnud nii mõndagi: igapäevane suhtlus on kolinud suhtlusäppidesse ning infovahetus on kiirem kui eales varem. Sotsiaalmeedia on mõjutanud muidugi ka meie keelt, seda nii kõnes kui kirjas. Viimase kohta leiame näiteid kõikvõimalikest internetiavaruse nurkadest: blogidest, foorumitest, suhtlusrakendustest ja veebiväljaannetest. Vaid mõned aastad tagasi sündis nende keskel uus luuleliik – instaluule. Vaatame lähemalt, millega tegu on.

Instagram + luule = instaluule

Instaluule, nagu nimigi viitab, on kombinatsioon sõnadest Instagram ja luule. Siiski pole instaluule iseloomulik vaid Instagramile, vaid see on laialt levinud ka teistes sotsiaalmeediaplatvormides, näiteks Twitteris, Facebookis ja algupäraselt ka Tumblris. 2010. aastate esimeses pooles oli Tumblr eriti populaarne just noorte seas, kes mikroblogimise vormis postitasid nii pilte, videoid kui tekste. Kirjutiste hulgas leidus sügavaid mõttekilde, mõtlemapanevaid tsitaate, meelikõditavaid järjejutte ning muidugi esteetilist luulet. Luulet nopiti juba olemasolevatest luulekogudest, kuid järjest rohkem jagati ka omaloomingut. Seda loomet levitati teisteski platvormides.

Just selle omaloomingu varjus kogusid tuntust mitmed isehakanud luuletajad, keda hakati kutsuma instaluuletajateks. Üks selline luuletaja on näiteks Uus-Meremaalt pärit Lang Leav, kes sai kuulsaks 2013. aastal, mil avaldas oma kuludega veebis debüütluulekogu „Love & Misadventure“. Ei läinud kaua aega, kui ta hakkas käima raamatutuuridel ning sõlmis erinevaid koostöölepinguid. Tema lugu on üks mitmest näitest, kus just sotsiaalmeedia võimaldas jõuda suurema lugejaskonnani.

Mis siis õigupoolest iseloomustab instaluulet? Selle taga on kindel esteetika, mida võiks kirjeldada järgmiste punktide kaudu. Esiteks, instaluule on enamasti lihtne, tabav ja lühike ning põhiidee esitatakse üsna kontsentreeritud vormis. Seetõttu võiks selliseid kirjatükke nimetada isegi luuleampsudeks. Teiseks, luuletuste alatoon on naiivne, emotsionaalne ja otsekohene ehk lugeja ei pea lugema ridade vahelt, et jõuda selle põhiideeni. Kolmandaks, instaluule teemad ulatuvad seinast seina, kuid üldjuhul pakuvad need lugejale võimalust selle sisuga suhestuda. Näiteks luuletatakse nii sõjast kui armastusest, kitsamatest suhtemuredest (nt lahkuminek) kui ka laiematest ühiskondlikest probleemidest (nt sotsiaalne ebavõrdsus). Sageli puuduvad luuletuses kirjavahemärgid, luuleread algavad väikese algustähega, tekst on kirjutatud kirjutusmasinakirja imiteerivas šriftis ning kirjutist illustreerib mõni lihtne joonistus.

Instapoeete leidub nii siin kui seal

Instaluule-stiilis luuletajaid leidub nii kodumaal kui kaugemal. Üle maailma on ilmselt kõige kuulsam instaluuletaja Kanadast pärit (aga India juurtega) Rupi Kaur, kes on praeguseks avaldanud kokku kolm luulekogu: „Milk and Honey“ (2014), „The Sun and Her Flowers“ (2017) ja „Home Body“ (2020). Ta käib aktiivselt luuletuuridel, suhtleb regulaarselt oma jälgijaskonnaga sotsiaalmeediaplatvormidel (nt Instagramis jälgib teda umbes 5 miljonit inimest) ning korraldab kirjutamisteemalisi töötube. Teda saatev menu on teada paljudele ning eriti just noorte seas on temast saanud justkui kultusisik. Seda tõendavad näiteks nii arvukad sotsiaalmeediapostitused, kus jagatakse väljavõtteid tema luulekogudest, kui ka tätoveeringud, millel ilutsevad Kauri tehtud luuleread ning illustratsioonid.

Väärib siiski mainimist, et mõned aastad tagasi tegi Rupi Kauri maine kannapöörde, kuna üks teine instapoeet – Nayyirah Waheed – süüdistas teda plagiaadis. Waheed tegutseb peamiselt Instagramis ning nagu Kaurigi kirjastas oma luulekogud iseseisvalt. Avalikus süüdistuses tõi Waheed välja, et nende loomingus esineb nii stiililisi kui temaatilisi kattuvusi. Vastusena tõdes Rupi Kaur, et mingit plagiaati ta ei teinud, kuid siiski ammutas inspiratsiooni Nayyirah Waheedi luulest.

Mõned näited Rupi Kauri loomingust:

how is it so easy for you
to be kind to people he asked

milk and honey dripped
from my lips as i answered

cause people have not
been kind to me

***

our backs
tell stories
no books have
the spine to
carry

– women of colour

***

what is stronger
than the human heart
which shatters over and over
and still lives

***

look down at your body
whisper
there is no home like you

– thank you

Kodumaal peetakse kõige kuulsamaks instaluuletajaks turundustaustaga Lauri Räppi, kelle debüütluulekogu „Lihtsate asjade tähtsus“ ilmus 2021. aastal. Räpi populaarsust tõendab suur jälgijaskond (Instagramis on tal kokku ligi 28 000 jälgijat) ning mitu debüütluulekogu pärjanud auhinda: Rahva Raamat pärjas seda tiitlitega „Rahva lemmik“ ja „Parim eesti autori ilukirjanduslik teos“ ning Apollo raamatupoe rahvahääletusel valiti kogu 2021. aasta parimaks luuleraamatuks. Postimees nimetas teost suisa 21. sajandi populaarseimaks luulekoguks. Nii nagu Rupi Kaur, on Lauri Räpp aktiivne postitaja sotsiaalmeedias ning sage esineja erinevatel meelelahutuslikel ja kirjandusüritustel. Siiski nn pärisluuletajaks Lauri Räpp ennast ei pea, nimetades end kuulsate luuletajate kõrval pigem asjaarmastajaks.

Mõned näited Lauri Räpi loomingust:

oled mu
lemmikraamat

armastan
sind
viimase
leheküljeni
ja tagasi

***

üks suunurk
üleval
ja teine all
see on me
eluteatri
maskiball

***

mu südames on
sini-must-valgel
kirjas Sinu nimi

***

tunnete
sügavust
ja südame
suurust
mõõdetakse
väikestes
asjades

Kas „päris“ luule või pelgalt ilusad sõnad?

Rebeka Lotman kirjutab ajakirjas Keel ja Kirjandus, et instaluulesse suhtutakse mõnevõrra erinevalt, täpsemalt võib eristada kolme peamist vaatenurka.

Instaluule on ebaluule ehk seda ei tohiks käsitleda nn pärisluulena.
Instaluule aitab luulel kui kirjandusliigil inimeste seas uuesti populaarsust koguda.
Instaluule pole küll pärisluule, kuid käitub aknana, mille kaudu lugeja saab puutuda kokku eheda luulega.

Esimese argumendiga väidetakse, et instaluulet luuakse müügi otstarbel, mitte kunstiliseks eneseväljenduseks ning seda on kerge võltsida. Viimase tõendamiseks tehti ajakirjanduses eksperimente, kus ajakirjanik kehastus luuletajaks ning hakkas oma kirjutisi (sageli koos sobiva visuaalse lisandiga) avaldama Instagramis. Lühikese aja jooksul koguti üle tuhande jälgija ning kuigi ajakirjanikud lõid tekste sisutühjade ning instaluulet matkivatena, suhestus nende jälgijaskond avaldatud luuleridadega. Eksperimentide taustal tekkis arutelu selle üle, kas luuletajaks olemine eeldab üldse mingisugust annet. Sotsiaalmeedias tuuakse sageli sisutühja luule näitena ühte Rupi Kauri luuletust:

do airpods
not have wires
because we are scared
of connection?

Teise vaatenurga esindajad näevad instaluulet eraldiseisva luuležanrina, mis on kohanenud sotsiaalmeediaruumiga ning kasutab erinevaid platvorme inimeste luule- ja kirjandushuvi äratamiseks. Tänapäeval teenitakse instaluulega (küll mitte Eestis, vaid välismaal) elatist ning see on pannud aluse nii mõnegi luuletaja karjäärile. Siia hulka kuulub ka näiteks eespool nimetatud Rupi Kaur, tänu kellele soovivad ingliskeelsed kirjastajad järjest rohkem instaluulet avaldada.

Kolmanda vaatenurga järgi on instaluule sild pärisluule maailmasse. Selle perspektiivi esindajad ei pea instaluulet negatiivseks, kuid näevad seda abistava tegurina, et tutvustada inimestele ka sellist luulet, mida sotsiaalmeedia avarustes ei leidu või mida peetakse luuleklassikaks. Hanna Linda Korp kirjutab Sirbis, et üks tänapäeva suurimaid proovikivisid on luule tutvustamine nooremale auditooriumile. Just seetõttu näeb Korp instaluulet kui üleminekuvormi, mis, kuigi olles luuletu luule, „päästab lõpuks luule“.