Minu valikud minu keele kujundajana
Ma libastusin täna hommikul oma tänava otsas, olles teel kooli. See ei olnud selline pääsukese laadis libastumine, kus pulss käiks korra 180 peal ja kätega agressiivseid ringe tehes suudaks tasakaalu säilitada, vaid olin omadega jääl enne, kui olin jõudnud lõpetada algselt plaanis olnud appi, lõpetades selle hoopis aiga. Selmet veenduda, kas kondid terved ja lumi endiselt valge, hakkasin hoopis paaniliselt ringi vaatama, sest, issand jumal, mõtle, kui keegi nägi. Pärast pooleminutilist piidlemist leidsin oma väärikuse ning jätkasin südamerahus teed, sest mida pole tunnistatud, seda pole ka toimunud. Sinikad jalal? Ah, tead, eile sai poksitrennis end välja elatud.

Lähtumine teiste arvamusest on paratamatult inimese elustiili valikute osa, tahtlikult või alateadlikult. Kui olen koolis, ümbritsetud õpetajatest, jälgin oma kõnepruuki, ning kui õpetaja poole pöördudes tuleb üle huulte lipsamisi sina, siis enne, kui end parandama tõttan, jälgin reaktsiooni. Samas sõpradega mõnel sütitaval teemal rääkides kipun oma lauseid alustama kerge tra-ga. See on häälikute kooslus, mis suudab väljendada negatiivseid tundeid pikki ja krõbedamaid sõnu kasutusele võtmata. Erinevates seltskondades ja olukordades keelega katsetamine ja selle piiride kompamine annavad mulle mu keeletunnetuse, mida alateadlikult alati järgin, isegi kui pean selle saavutamiseks vahel tunnistajate silme all kukkuma. See pole alati mõnus, vaid peaaegu kogu aeg piinlik, aga samas efektiivselt meeldejääv.
Üks asi on keeletunnetus, teine on meie valikud. Kui tuntakse, et paremaks sulandumiseks massi oleks kasulik ropendada, lõpetada iga küsimus vä-ga või kasutada suuliselt moodsaid lühendeid, võiks see tähendada seda, et kui kõndida kooli ja inimesed sinu kõrval mitte ei kõnni, vaid roomavad, teeksid seda ka sina. Samas, kui kasutada keerulisi sõnu vaid selle eesmärgiga, et endast tarka muljet jätta ja iga oma vea peale vabandada, tähendaks see, nagu kõnniks kooli varustusega, mis koosneb jalas olevatest naglidest, peas olevast kiivrist ja igaks juhuks käes olevatest suusakeppidest. Kumb nüüd siis parem on?
Mu keel on elav olend, ta koht pole puuris, ta võtab erinevaid kujusid, ta käib eri radu pidi. Kusjuures täna õhtul libastusin ma taas jääl. Selle asemel et hommikust stsenaariumit korrata, tõusin lihtsalt püsti ja hakkasin naerma. Iga keel on väärt, et tema säilimise ja arenemise eest kukutaks, sest ainult nii saabki üks keel eksisteerida.
Türi ühisgümnaasium, 12. klass
Emakeeleõpetaja: Averonika Beekmann
Foto: Unsplash
Loe ka meie tõlkebüroo teisi postitusi

Minu keel

Minu keel
