Sõna jõud ja keele vägi (Eesti Keele Instituudi IV eriauhind)
Kui ma lõpuks oma emakeelt armastama hakkasin, sain aru, et olen tegelikult veidi hilja peale jäänud. Olen teel oma enese keeleni eksinud, korraks taas tee leidnud, jällegi võsajänkiks hakanud, siis vahetanud riike ja saanud kaugel aru, et ma armastan teda ja vaid teda. Sain aru, et tema on minu suurim arm.
Ma pole alati olnud oma emakeele suur armastaja. Ta on keerukas kui metsikust mesitarust mee kättesaamine ja raskem kui tonn terast kaldapääsukese õrnadel tiibadel. Teda õppides, temaga elades, teda armastama õppides muutub ta lihtsamaks, muutub ta kergemaks. Täies aususes, ma olen oma emakeelt vihanud kolm korda elus.
Esimene kord, kui ma oma keelt vihkasin oli 2019. aasta sügisel. Oli septembri lõpp, lehed langesid kohevaks ja kirjuks vaibaks maale. Olin just telefonikõne teel õppinud, et mu vanavanaema ei ole enam. Ma vihkasin oma keelt. Seda, kuidas ta nii pehmelt, olenemata sellest, et mu vanaema hääl vahel murdus, andis mulle teada, et teda enam siin ilmas ei ole. See oli liiga lihtne, aga tegi väga palju kahju. Rebis minust tükke iga tähega. Ma sõitsin sel päeval bussiga koju. Pisarad voolamas põskedelt ning tegemas mu salli märjaks. Kui ma lõpuks bussist välja astusin, jäin tee äärde seisma. Buss sõitis ära ja tuulehoog haaras mu enda külma embusesse. Ma olin nii vihane, aga ei leidnud sõnu enda väljendamiseks. Seega ma nutsin välja oma südame ja hinge. Kui mu ema koju tuli ja ma talle vastu läksin, nägi ta, et olin nutnud. Ta oli nii rahulik. Mu ema on alati sõnadega väga hea olnud. Ta lahendab probleeme ja liigutab mägesid sügavate vestlustega. Ta seletas mulle, et elu on selline. Et me peaks olema rõõmsad, et vanavanaemal oli nõnda pikk elu. Tuleks olla lihtsalt õnnelik selle üle, et ta elas, ja suri väärikas eas. Kui ma tänasel päeval sellele tagasi mõtlen, tunnen aukartust – mu vanavanaema nägi Eesti Vabariigi algusaegu, elas üle teise maailmasõja ja külma sõja, nägi kuidas raudne eesriie langes ja sai siis kiigata vabasse läände. Kui sellele mõtlen, tahaksin, et keegi mulle ütleks. Et keegi mulle näitaks. Palju mina näha saan? Kui palju mina teha ja näha jõuan? Kuidas end selles elus väljendada suudan?
Teine kord, kui ma oma keelt südame põhjast vihkasin, oli siis, kui tegin eesti keele eksamit, mille kirjanditeemaks „ Miks on vaja õppida eesti keelt?“. Kui ma kirjandit kirjutasin, leidsin küll lõpuks, et eesti keelt on vaja, aga ma toona tegelikult nii ei mõelnud. Ma arvasin siis, et on paremaid keeli. Inglise keel on ju lihtsam ja enamus maailmaga annab läbi tema suhelda. Saksa keel tundus mulle kuidagi kõrgem – kuninglikum. Vene keel ajalooliselt olulisem. Ma sain oma kirjandi eest head punktid. Kuid mu mustandilehel oli kirjandi tekst hoopis teise mõttega kui puhtand. Lõpuks kirjutasin kokku päris usutava loo sellest, kuidas eesti keel on ikka meeletult oluline ja kuidas teda on vaja õppida. Saaksin ma vaid oma kirjandi uuesti kirjutada seal eksamiruumis tänaste teadmistega. Siis ei peaks ma oma arvamust muutma, vaid saaksin ausalt öelda, mis ma tegelikult tänasel päeval oma keelest arvan.
Kolmas kord oli siis, kui ma gümnaasiumis hakkasin mõtlema oma uurimistöö peale ja pidasin targaks ideeks kirjutada luuleraamat. Minu raamatu tekstid valmisid igapäevase kirjutamise tulemusena ja leides sobivaid riimuvaid sõnu, laienes mu eestikeelne sõnavara. Aga mõned tekstid kirjutasin ma inglise keeles, sest need olid minu arvates nii paremad. Kui ma olin oma luuletustega rahul, panin nad kõrvale ja lasin neil olla. Kui kooliaasta lõppes, tulin ma Taani – vahetusaastale. Olles nüüd elanud ilma oma keeleta, ilma oma kultuurita, ilma oma rahvata, inimestega, kellel pole sama ajalugu, mis mul, saan aru, kui oluline on ühele riigile tema keel. Kui küsin taanlastelt, et mis nad oma keelest arvavad, peab enamus seda keeruliseks keeleks. Nad leiavad, et see pole oma kõlalt kaunis. Eesti keel kõlab neile puiselt ja järsult. Justkui viskaks keegi pangalt lubjakive alla ning need laksatustena puruneks. Me teeme nende silmis veidraid pause. Paneme veidraid rõhke ja kaljuronime rääkides. Ma olen koolis edasi luuletusi kirjutanud. Tänaseks korjanud oma luulekogumikust välja inglisekeelsed tekstid. Pannud need eraldi kausta. Nüüd koosnevad mu südamest kirjutatud tekstid ainult minu emakeelest.
Mu eesti keele õpetaja Anu näitas meile kunagi Lennart Meri filmi, kus viimane Kamassi keelt kõnelev Klavdija Zaharovna Plotnikova käis ringi ja rääkis loodusega. Keegi teine tema keelt enam ei mõistnud. See lugu on mulle alati traagiline tundunud, kui nüüd, kus mitte keegi minu ümber minu oma keelest aru ei saa, kus minu keel on neile kui üks kaljuronimine, üks arusaamatu mass tähti, tunnetan selle naise lugu veidi isiklikumalt. Ma saan alles nüüd aru, kui oluline on mulle minu keele vägi. Minu sõnadel on jõud. On alati olnud. Ja jääb seniks, kuni minus jõud on.
Mu elu armastus mahub punaste nõude vahele, millel on valged täpid. Ta peidab end jaaniööl sõnajalaõie ning talvel paksude lumevallide varju. Ta sulatab end Tammsaare ridade vahele, Ehini tekstide hingetõmbe hetke. Ma üritasin teda unustada, ta armastust põlata, oma tundeid varjata, temast üle sõita ja üle saada. Üritasin leida kedagi teist, aga ei suutnud leida vastet jaaniööl sõnajalaõie otsimisele, kui jaanimardikad end peidavad ning siis laternatena helendama hakkavad. Mu rahvas, mu emakeel, mu isamaa. Ma tunnen sinust puudust. Sinus leian ma rahu, sest oled mu sadam ja kalju ning suurim armastus. Mu mure ja rõõm. Sinust oleneb mu õnn ja mu kurbus. Mu elu ja mu surm. Sest sinul ja ainult sinul on oskus minu tundeid selgitada. Sinul on see vägi ja sinul on võim. Mul võttis 17 aastat aega, et mõista, kui väga ma oma keelt armastan. Eks asjade ja inimestega juhtub nii olema, et õpid neid hindama alles siis, kui sul neid enam pole.
Loe ka meie tõlkebüroo teisi postitusi
Sõna jõud ja keele vägi (I koht)
Sõna jõud ja keele vägi (II koht)
