Sõna jõud ja keele vägi (II koht)
Tähistades Eesti Vabariigi 105. aastapäeva, on oluline teadvustada, kuivõrd suurel määral on eesti keel ja rahvuslik kirjandus meie rahva ja riigi kujunemise kulgu mõjutanud. Eesti keel ja meel ei ole tekkinud ja säilinud juhuslikult, vaid tööka loovintelligentsi sulejõu kaudu. Kultuuritegelased ja haridustöötajad on olnud need, kes on vorminud eestlust, kujundanud eestlaste eneseteadvust ning sellega rajanud teed iseseisvale Eestile. Kodumaine kirjandus ja eestikeelne haridus on olnud eelduseks rahvusliku identiteedi tekkimisele ja säilimisele ning see roll jääb neile alatiseks.
19. sajandi teises pooles aset leidnud rahvuslik ärkamisaeg mängib Eesti ajaloos murrangulist rolli: sellest perioodist sündis hulgaliselt rahvuslikult meelestatud kultuuritegelasi, kes rajasid oma loometööga teed eestlaste rahvuslikule tunnetusele, mis pani omakorda aluse Eesti iseseisvumisele. Jaan Kross on novellis „Pöördtoolitund” kirjutanud: „Aga kas ta teab, mis esimene suur ajaleht ühele rahvale tähendab? Et üks rahvas sünnib oma esimesest tõelisest ajalehest?” Pole võimalik üle hinnata eestlaste esimese suure lehe ja seal kajastatu mõju meie rahva identiteediotsinguile. Rahvusliku liikumise suurkuju ning esimese suure lehe Perno Postimehe asutaja Johann Voldemar Jannsen sisendas ajalehe esimeses numbris 1857. aastal esmakordselt eestlastele, et nad ei pea häbenema seda, et nad on eestlased, vaid seda, et nad rumalad on. Võib ainult ette kujutada, kui suurel määral muutus Jannseni pöördumisest talupoeg-maarahvaks tembeldatud eestlaste minapilt. Jannseni kaasaegse Jakobsoni kirjutatud „Kolm isamaakõnet” andis eestlastele esmakordselt tervikliku, realistliku ülevaate rahva minevikust, olemusest ja võimalustest. Kuid kui Jakobson käsitles oma kõnedes rahvuslikku ärkamist ja kultuuritegelaste tegevust endiselt Tsaari-Venemaa koosseisus, siis uue sajandi hakul julges Juhan Liiv esmakordselt oma luuletuse „Kas näitad?” kaudu eestlaste mõtetesse istutada idee iseseisvast Eesti riigist. Liivi sõnadel oli märkimisväärne jõud – algselt hullumeelsena tundunud mõte ei lahkunud eestlaste teadvusest enne, kui iseseisvus oli 1918. aastal saavutatud.
Peagi oli eesti rahvas jälle võõra võimu küüsis ning 1940. aastate alguses algas sõja, repressioonide ja eesti kultuuri mahasurumise ajajärk. Hoolimata raskustest, pidas kirjandus siiski vastu, kuigi peamiselt eksiilkirjanduse tõttu, ning suutis edasi anda realistliku pildi teise maailmasõja aegses Eestis toimunust ning mis peamine, sisendada eestlastesse lootust ja võitlusvaimu. Keelatud teosed levisid põranda all kogu Nõukogude okupatsiooni vältel. Minu vanaisa mäletab, kuidas ülikoolipäevil Tartus levitasid eestimeelsed professorid noortele salaja väliskirjandust; tihti olid teosed võõrkeeles ning kehtis printsiip: see, kes vähegi oskab, loeb. Näiteks levis sel viisil saksakeelne tõlge Boris Pasternaki romaanist „Doktor Živago”, mis oli mõistagi 20. sajandi Venemaa realistliku kujutamise tõttu Nõukogude Liidus rangelt keelatud. Keelatud kirjanduse levikul oli suur roll inimestevahelisel usaldusel, sest üks vale samm võis maksta kõigi asjaosaliste saatuse. Lisaks kirjandusele säilis Eesti patriotism põlvkondade vaheliste lugude jutustamisega, mis olid risti vastupidise sõnumiga sellal koolides õpetatavale moonutatud ajaloole. Mu ema mäletab, et tema vanavanemad rääkisid küüditamistest ning Punaarmee sõdurite jõledatest kuritegudest teise maailmasõja ajal, sellal kui ametlik koolis õpitav ajalugu käsitles Nõukogude Venemaa okupatsiooni Eesti vabastamisena. Tänu keelatud kirjanduse lugemisele ning põlvkondade kaudu edasi antud lugudele püsis eestlaste rahvuslik eneseteadvus, mis oli eelduseks taasiseseisvumisele.
Eesti ajalugu on tõestanud, et omakeelse kirjanduse ja hariduse abil on võimalik märkimisväärselt mõjutada riigi kultuurilugu ja inimeste rahvuslikku meelestatust. Selleks, et eesti kultuur säiliks ja areneks, tuleb vääriliselt toetada nii kultuuri- kui ka haridustöötajaid. Ometi on 21. sajandi Eestis toimunud pidev kultuuri- ja haridusvaldkondade alarahastamine. Suurte kriiside keskel on see arusaadav, kuid need valdkonnad on olnud kitsikuses juba pikemat aega. Kuigi nende pealt kokku hoidmine võib lühikeses vaates tunduda lihtsa lahendusena, peavad tänased otsustajad aru saama, et pikas perspektiivis on pidevad kärped kultuuri- ja haridusvaldkonnas ohtlikud eelkõige seetõttu, et nende tulemusi pole näha lähiaastatel, vaid alles aastakümnete pärast. Haridusvaldkonnas on kriis süvenenud juba pikemat aega ning päädinud õpetajate ja õppejõudude märkimisväärse puudujäägiga. Arvan, et ka praeguste raskuste keskel tuleks tõsta nii haridustöötajate töötasusid kui ka kultuuriinimeste toetuseid, sest vastasel juhul maksab see meile kätte. Kui pole laiapõhjalist omakeelset haridust, siis ei ole ei kultuuri loojaid ega ka selle tarbijaid. Sellises olukorras hääbub eestikeelne kultuur ning kaob mõte Eesti riigi eksistentsiks.
Eestlaste ajalugu tõestab, kuivõrd oluline on sõna jõud ja keele vägi. Hoolimata Eesti rahvaarvu väiksusest ja geograafilisest asendist võimsa ja agressiivse suurriigi naabrina, on eestlased suutnud luua mitmekesise ja kõrgetasemelise kultuuri ning selle osakaalu Eesti riigi tekkimisel ja säilimisel ei ole võimalik ülehinnata. Nii nagu ei tohi iseenesestmõistetavana võtta vabadust, ei tohi seda teha ka kultuuri ja haridusega. Tänapäeva Eestis tuleb rohkem tähelepanu pöörata nende valdkondade rahastamisele ja arendamisele, sest need on iseseisva Eesti säilimise oluliseks eelduseks.
Loe ka meie tõlkebüroo teisi postitusi
Sõna jõud ja keele vägi (I koht)
Vargasoo rahva suude soojendajad (III koht)
