Sõna – looja või hävitaja (IV koht)
Lapsepõlvest on mällu sööbinud eesti teada-tuntud vanasõna ,,Meest sõnast, härga sarvest“, mida pruukides kangastuvad mõtteis siiani pildid sõnapidamatule lapsele näpuga viibutavatest täiskasvanutest. Samas meenutab üldteada tarkusesõna lisaks sõnaga lubatu täitmise tähtsusele ka teist tõika: öeldu väge nii kammitseda kui ka hoogu anda. Eesti rahvakeeleteadlane Mikk Sarv on seda rahvatarkust samamoodi mõtestanud: ,,Nii nagu härja sarvede külge kinnitatud ike tõmbab liikuma rasked koormad ja künnab üles kivised põllud, on ka öeldud sõnal suur jõud, mis võib luua või hävitada.“ Just selles peitubki keele ja selle moodustavate sõnade olemus.
Sõna saab vaadelda kui võimsat tööriista, mis aitab sepistada uusi sildu. Sõnal on vägi kujundada nii üksikinimese sidet iseenda sisemusega kui ka luua ühendust välismaailmaga. Sõnumi edastamisel ei piisa suhtumisest ,,üks pilk ütleb rohkem kui tuhat sõna“, kuna vaid sõna jõul pääseb sisemine mõte teisteni. See suhtluskaaslane ei pea olema inimene: ka ülevamate jõududega ühenduse loomiseks on vaja vallandada keelepaelad, olgu see siis sajatades – nagu Veljo Tormise muusika saatel ,,Raua needmises” – või taevaisa poole palveid läkitades.
,,Ei saa mitte vaiki olla,
lauluviisi lõpeta’ –
vaikimine oleks vale,
sunniks südant lõhkema.“
Need värsid Anna Haava luuletusest ilmestavad sõna väge tundepuhangutes selgemaid piire luua: sõna abil saab suunata mõtteis mõlkuva aistingusse, piiritleda kogetut selgemalt. Nagu luuletaja mõtiskleb, siis tundmused ei mõjuta sealjuures ainult ümbritsevaid, vaid ka kõnelejat ennast. Sõna aitab suhestuda lausujal omaenda tunnetega, mida võib olla muudmoodi rinnust keeruline vabastada.
Nagu öeldakse, siis käivad õnn ja õnnetus käsikäes. Sõnas võib peituda ka laastav vägi. Sõnaga saab tekitada suurt kahju – sellisel juhul muutub see tööriistast justkui relvaks, mis võib vaheda teraga inimsuhetesse sügavaid kiile lüüa. Vihakõnega on võimalik lüüa inimeste vahele ääretu lõhe, ärgitada neid üksteise vastu seisma. Maailma ajaloos jagub ohtralt näiteid sõna hävitavast võimust. Äärmustesse kalduv pahatahtlik kõneleja võib külvata haavatavasse pinnasesse seemnetena sõnu, mis metsikult vohades äärmisel juhul lausa inimsuse põrmu tallavad. Olgu selleks muserdatud rahvahulka raevule küttev Mussolini, Hitler või Stalin – kõik need isevalitsejad kasutasid sõna hävitavat väge oma võimuahnust tulvil koleduste ellu viimiseks. Sõimusõnadega ülekallatuna pidid juudid, mustanahalised ja kväärid – ning muud tagakiusatud vähemused – teise maailmasõja ajal vihalõõma keerises manalateed sammuma. Kõige selle taga olid pahatahtlikud inimesed, kes kuritarvitasid sõna võimu ja tekitasid sellega korvamatut kahju.
Sõna jõul saab ka keel kui sõnade kogumik inimesi üheks põimida või lahutada. Keel on teatavasti vahend, mis aitab sõnaga muuta mõtted meeleliselt tajutavaks: ühises keeles tekib side suhtlejate vahel, ja see omakorda hõlbustab mõttekaaslaste või -vastaste leidmist. Ilmekas näide inimhingede ühendamisest on Eesti kui iseseisva riigi võrsumine, mille seemne poetasid mulda ärkamisaja valjuhäälsed eestvedajad eesotsas Jannseni ja Koidulaga. Just eesti keel isamaalistes kõnedes, lauludes ja luuletustes oma ergutava võluga oli see, mis kannustas rahvast ühiselt priiuse poole pürgima. Hoopis vastupidi ilmestab keele siduvat jõudu kurvastav Uurali rahvaste vähenemine: soome-ugri rahvaste keeli tõrjuval Venemaal, kus ei soosita põlisrahvaid – seega ka nende rahvuse alustala ehk keelt –, väheneb 2020. aasta rahvaloenduse üllitatud tulemuste põhjal üha kiiremini ka end soomeugrilaseks pidavate inimeste arv. Inimeste lahutamine ilmneb teravalt Eesti haridussüsteemis, kus vene- ja eestikeelsed õpilased on selgelt eraldatud: haridusasutused jagunevad enamasti ükskeelseteks. Keel on sel juhul lahutaja, laste napi lävimise ning üha suurema kaugenemise põhjustaja.
Vahepeal üritatakse suures hirmus kurjust ennetada – ega suusoojaks ,,kurja kaela kutsumast” ei manitseta. Sõna väe pelgamine avaldub peidusõnades, mida kasutatakse endas pahatahtlikku võimu kätkevate sõnade asemikena. ,,Manalateele astuma” ongi üks elav näide sellest, kuidas surm sõnadesse panduna võib paista hirmutavana. Kartlikkus tõestab sõnades tajutavat võimu, isegi kui pelglikkus tobedana tunduda võib. Mõni eriti kartlik võib aga üldse sõna kasutamisele käe ette panna. Nii keelati Vana-Roomas kõnekunsti õpetamine: seesugune piiramine näitab, et sõnal on jõudu ja mõju. Riigiametnikud kartsid, et kõnekunsti valdamine rajaks teistelgi tee võimuni, mida uutele ametnikele niisama käest anda ei raatsitud.
Hobusega on nii, et kui too juba ikkesse on pandud, siis ta soolasambana ei oota ega ise oma tööpõldu ei vali. Uuele hoo sisse lükkamine või olemasoleva laastamine jääb inimeselooma valida. Kõneleja peab oma sõna väe suuna ise otsustama: ei tarvitse Jaan Imeliku kombel, käed rüpes, asjal omasoodu kulgeda lubada või otsust mõne sarviktaati meenutava pealehakkaja langetamiseks jätta.
Loe ka meie tõlkebüroo teisi postitusi
Sõna jõud ja keele vägi (I koht)
Sõna jõud ja keele vägi (II koht)
