Ühe sakslase eesti keele õppimise lugu
Eesti on väike Läänemere ääres asuv Balti riik, mille märkimisväärsetest tehnoloogilistest edusammudest oleme Saksamaalgi kuulnud. Selles väikeses riigis on niivõrd palju asju võimalik ära teha puhtalt veebi teel, alates ettevõtte loomisest kuni valimistel hääletamiseni välja. Enne kui Eestiga lähemalt kokku puutusin, kasutasin ma ise ja kasutasid minu pereliikmed mitut Eestis arendatud äppi ja teenust. Näiteks olen Wise’i pangateenust kasutanud ja mu isa on Bondorasse investeerinud, Berliini Bolti autopargist rääkimata. Kui tutvusin ühe imelise Eesti neiuga, siis otsustasin ka oma välispraktika teha just selles riigis Toimetaja tõlkebüroos. Nii algaski minu teekond eesti keele juurde.
Keeleõppe algus
Ma olen Saksamaal asuva Magdeburg-Stendali ülikooli tehnilise kommunikatsiooni ja tõlkeõpetuse eriala teise kursuse tudeng. Eelmisel suvel veetsin kuu aega Eestis puhates ja tutvusin siinse eluga Setomaast Hiiumaani. Sel ajal hakkasin ka oma keeleoskusele vundamenti laduma: sain selgeks tegusõnade pöördelõpud ja põhisõnavara ning näpuotsaga muudki.
Ühtlasi tegin oma esimesed sammud 14 käände kasutamisel ja need läksid enamasti vales suunas. Just käänete kasutamisel tunnetasin enda puhul Dunningi-Krügeri efekti: mida rohkem uusi teadmisi ma nende kohta sain, seda rohkem tundsin, et ma ei saa millestki aru. Palju erijuhtumeid ja palju väljendeid, milles kasutatakse hoopis teistsugust käänet, kui saksa keeles analoogses olukorras. Ent nüüdseks olen hamba verele saanud ega lase end enam hirmutada rohketest käänetest ja sellistest kummalistest sõnadest nagu „uuskasutuskeskus“.
Alustasin praktikat septembri lõpus ja sain selle käigus ka oma esimesed tõlkimiskogemused inglise-saksa keelesuunal. Sain väga palju uusi muljeid – mitte ainult seoses sellega, et elasin nüüd Eestis, vaid ka seoses oma tööga. Nautisin seda väga. Praktika toimus kontoris kolleegide seltsis, kellest enamik olid eestlased. Tööl pöördusid nad minu poole inglise keeles, kuid igal nädalal toimus meil terve tiimiga ühine lõuna, kus suhtlesin kõigiga eesti keeles. Ka ühisüritustel sain eesti keelt harjutada. Minu keeleõppe teekonnal oli see algusetapp eriti motiveeriv: hakkasin õpitud sõnu loogiliselt seostama ja end uues keeles üha rohkem väljendama.
Ma teen edusamme
Toimetaja tõlkebüroo korraldas mulle kohe eesti keele individuaalkursuse, mis kestab senini ja millest on õppimisel väga palju abi olnud. Tänu sellele kursusele saan nädalast nädalasse läbi töötada suured grammatilised küsimärgid, mis mu pea kohale on tekkinud. Individuaaltunnid toimuvad kaks korda nädalas ning seal teeme eelkõige tõlke- ja grammatikaharjutusi ja vestleme.
Minu armas õpetaja jagab mulle ka häid soovitusi keeleõppe ressursside kohta, mida saan iseseisvalt kasutada. Näiteks tutvustas ta mulle eestlaste tehtud keeleõppe platvorm Speakly ja soovitas vaadata Eesti seriaaliklassikat „Õnne 13“. Olen oma tüdruksõbra peres kuulnud „Õnne 13“ kohta igasuguseid nalju ja tõepoolest – sealne dialoog on nii aeglane, et jääb mulje, nagu olekski see sari mõeldud eesti keele õppijatele.
Tänu oma tüdruksõbra pere imelisele külalislahkusele olen Eestis olles saanud osa paljudest perekondlikest pidustustest ja tähtpäevadest, kus on mind otse keeleõppe vette lükatud. Mul pole üle jäänud muud, kui sõbranna vanaema ja vanaisaga eesti keelt purssida. Öeldakse, et igaüks on oma õnne sepp, kuid vahel on vaja väikest tõuget, et üle oma varju hüpata – või vähemalt proovida.
Paljud keeleõppijad on rääkinud, kuidas neil on ühel hetkel klõps käinud ja korraga on palju lihtsam keelest aru saada. Minul jõudis see hetk kätte pärast jõule. Panin siis tähele, et tunnen end eesti keelt kasutades oluliselt kindlamalt ning julgen üha enam rääkida ja vigu teha. Võisin nüüd minna näiteks postkontorisse ja seal ise oma asjad korda ajada. Üleüldse tundsin, et saan hakkama paljudes suhtlusolukordades, mis varem mulle eesti keeles jõukohased ei olnud.
Raskused ja metoodika
Üks asi, mis on minu jaoks üllatavalt raskeks osutunud, on eesti keele intonatsiooni tabamine. Minu meelest annab see eesti keelele väga kena kõla, kuid mul on raske seda järele teha, mistõttu kõlan rääkides sageli üsna robotlikult.
Ma fännin keeleõppe asjatundjat Steve Kaufmanni ja olen ka eesti keele omandamisel kasutanud temalt õpitud meetodeid, eelkõige arusaadava sisendi meetodit. Selle kohaselt on keele omandamine tõhusam, kui pidevalt kuulata ja lugeda niisuguseid tekste, mis on õppija enda keeletasemest veidi kõrgemal. Eesti keele õppeks sobivad hästi näiteks lasteraamatud, aga on ka häid õpikuid.
Tähelepanekuid eesti keele kohta
Minu jaoks on huvitav olnud tõdeda, et eesti keeles on päris palju sõnu, mis on laenatud saksa keelest või muudest germaani keeltest. Palju laensõnu võib leida toidumaailmast, näiteks „peekon“ (Bacon), „sink“ (Schinken), „sibul“ (Zwiebel) ja „pirn“ (Birne). Muudest valdkondadest tulevad kohe meelde „reis“ (Reise), „kleit“ (Kleid) ja „närvis“ (nervös). Viimase sõna puhul on ühine ainult tüvi, sarnane lõpp on juhuslik.
Üks mu lemmiksõnu eesti keeles on aga „kulp“. Minu kõrvale kõlab see onomatopoeetiliselt, sest meenutab heli, mida on kosta siis, kui kulp vee alla suruda. Teine lemmiksõna on mul „nunnu“, mis pika palataliseeritud n-i tõttu kõlab väga armsalt.
Lõpetuseks
Olen nüüdseks eesti keelt õppinud viis kuud ja võin öelda, et see on seni õpitud keeltest olnud minu jaoks kõige raskem. Aga see mind ei kõiguta ja olen seda õnnelikum, kui suudan õigesti öelda mõne eriti keerulise lause. Suudan end juba päris paljudes olukordades väljendada ja oma mõtteid jagada. Jah, ma liialdaksin, kui ütleksin, et mõistan seda keelt, kuid märkan pidevat arengut. Oma tüdruksõbraga Saksamaal olles kasutame eesti keelt tavaliselt salakeelena. On üsna tõenäoline, et keegi teine meie ümber seal seda keelt ei räägi, nii et saame avalikult ka isiklikel teemadel rääkida!
Praktika alguses teadsin eesti keeles üksnes tavalisimaid fraase. Kuid nüüd, pärast viit kuud järjepidevat pingutamist olen jõudnud sinnamaale, et suudan juba päris hästi vestelda. Mõistagi tuleb mulle öeldut sageli üle korrata või lihtsamalt ümber sõnastada. Sellest aga ei tohiks lasta end keeleõppes heidutada, isegi kui keelt raskeks peetakse.
Eestlased on vesteldes väga kannatlikud ja rõõmustavad alati, kui näevad, et mõni välismaalane püüab nende keelt õppida. Grammatikavigadest vaadatakse mööda ja sõnu korratakse kannatlikult üle. Mulle tõesti meeldib eesti keelt õppida. See on minu jaoks olnud korralik katsumus, aga seda suuremat rõõmu ma oma edusammude üle tunnen.
