Kuidas „Õnne 13“ mul eesti keelt õppida aitas
Eesti keele õppimine võib vahel väga keeruline tunduda. See võib koguni tekitada tahtmise keeleõppele käega lüüa. Eriti raske on minu jaoks õppida keeleõpikute ja veebikursuste abil, sest selline metoodika ei paku mulle rõõmu.
Lugesin, et tulemusliku keeleõppe võti on keeleõpingute nautimine. Väljaande Journal of Experimental Education uuring näitas, et kui õpetajad lisasid tundidesse pisut huumorit, olid õpilaste lõpueksamite tulemused paremad võrreldes õpilastega, kelle tundides nalja ei visatud.
Minu peamine eesmärk eesti keele õppimisel on olnud mõista Eesti elu ja inimesi. Olen seejuures püüdnud muuta õppimise lõbusaks ja pingevabaks, et motivatsioon ei kaoks.
Kes tasa sõuab, see kaugele jõuab: minu esimesed sõnad eesti keeles
Minu esimene kokkupuude eesti keelega oli Tallinna poodides ja tänavatel. Välisriike külastades on üks mu lemmiktegevusi toidupoodides uitamine ja kohaliku toidu avastamine. Kui ma esimest korda Eestisse jõudsin, avastasin enda jaoks sedasi näiteks kohukese, rukkikama ja kalja. Veetsin palju aega toidupoodides silte lugedes. Õppisin niimoodi uusi sõnu piima- ja leivatoodete kohta. Sõnu on palju lihtsam meeles pidada, kui nendega on emotsionaalne side. Need nauditavad käigud kodulähedases Rimis muutsid õppimise minu jaoks huvitavaks ja aitasid mul selgeks saada põhisõnavara.
Sõitsin iga päev bussiga kesklinnast Nõmmele tööle. Vaatasin bussiaknast silte ja viitasid ning proovisin Google’i tõlke abil aru saada, mida need tähendavad. Tundmatud sõnad tänavasiltidel, viitadel ja toiduainetel tekitasid tunde, et olen tulnukas. Kui mõistsin, mida sildid ja reklaamid tähendavad, sain aru, mis mu ümber toimub. Võõrkeele õppimine võimaldab viibida kohalike inimestega samas tähendusväljas.
Mis on minu jaoks eesti keeles kõige keerulisem?
Kirjalik eesti keel on suhteliselt lihtne. Sõnad on kergesti tuvastatavad ja hääldus aimatav. Palju keerulisemad on minu jaoks aga eesti keele lugemine ja kuulamine. Mulle tundub, et eestlased räägivad väga kiiresti, püüdes ühte hingetõmbesse mahutada võimalikult palju sõnu. Nii pole alati selge, kus üks sõna lõpeb ja teine algab, ning silpidemeres sõnade eristamisele keskendumine muudab sõnumi mõistmise keeruliseks.
Näiteks õppisin kiiresti ära fraasi „mis sa teed“. Siiski kulus kuid, kuni suutsin seda ülejäänud kõnest eristada. „Mis sa teed“ kõlas minu jaoks pigem nagu „misaded“. Samasugused väljendid olid ka „ma ei tea“, mis kõlas nagu „maitea“, ja „mis see on“, mis kõlas minu kõrvadele pigem „miseion“. Kui eesti keele õpingutega alustasin, tundus suurem osa eestikeelsest tekstist selline.
Kui sõnade vahel ei ole kandvaid pause, võib keelest arusaamine tunduda kui keeruline dešifreerimisülesanne, ning kui üksikute sõnade tuvastamiseks kulub nii palju aega ja vaeva, on tähendust võimatu mõista.
„Õnne 13“ roll minu eesti keele õppimise teekonnal
Et eesti keel kiiremini selgeks saada, otsustasin seda õppida ka televisiooni vahendusel. Nii olengi vaadanud Eesti telesaateid eestikeelsete subtiitritega. Saade, mida alati vaatan, on Eesti teledraama „Õnne 13“. Hakkasin seda vaatama pärast seda, kui kuulsin, et teistel välismaalastel on selle abil õnnestunud keel selgeks saada.
Siin on mõned asjad, mida olen saatest õppinud.
Kõnekeelsed väljendid
Kuni hakkasin „Õnne 13“ vaatama, ei tundnud ma kõnekeeles ära sõnu „nii“, „oota“ ja „nojah“. Koos „issand jumalaga“ on need minu arvates seriaalis enim kasutatud sõnad. Telesarja vaatamine on aidanud mul mõista, kuidas neid väljendeid vestluses kasutada, ja teinud nende eristamise kõnes lihtsamaks.
Kuigi need on pealtnäha lihtsad sõnad, olen kindel, et nende mõistmine aitab mul vestlusest paremini aru saada. Nende väljendite kõnekeeles äratundmine annab mulle ka kindlustunde, et ma saan vähemalt millestki aru.
Tähenduse loomine konteksti kaudu
Keele õppimine teiste vestlust kuulates võib olla ülimalt keeruline. Üks-ühele vestlused on lihtsamad, kuid kui olen juba järje kaotanud, on raske tagasi ree peale saada.
Telesaadete kaudu õppimise üks eeliseid on, et nende kontekst on ilmsem. Süžeeliinid on lihtsad ja etteaimatavad ning seetõttu on lünki võrreldes igapäevaste vestlustega suhteliselt lihtne täita.
Etteaimatavad vestlused muudavad tähenduse mõistmise ja uute sõnade õppimise lihtsamaks.
Eri kõnestiilid
„Õnne 13“ vaatamine ja sarja tegelastega tutvumine on aidanud mul mõista eestlaste kõnestiile. Kipun sageli unustama, et eesti keele rääkimiseks on eri viise, kuigi muidugi võib olla inimesi, kellest on isegi eestlastel raske aru saada, nagu on ka inglise keele kõnelejaid, kellest mul on raske aru saada.
Kuigi „Õnne 13“ võib eestlaste jaoks tunduda kulunud ja tavaline, on sarja tegelastel välismaalase vaatenurgast palju nüansse, mida on väga huvitav jälgida.
Näiteks Allan Peterson räägib monotoonse häälega huuli liigutamata ja sageli pomisedes. Kui ma peaksin temaga päriselus rääkima, oleks see kahtlemata tõeline proovikivi.
Vanemad tegelased, nagu Kristjan ja Laine, räägivad aeglaselt ja hääldavad sõnu väga selgelt ning neist on lihtsam aru saada. Olen ka ise avastanud, et vanema põlvkonna eestlastega rääkimine on lihtsam, sest nad räägivad aeglasemalt ja nende sõnade vahel on rohkem pause.
Kõik sarja tegelased räägivad isemoodi. Kui märkan samu jooni nendes inimestes, keda igapäevastes olukordades kohtan, siis tunnen, et mõistan paremini ka eesti keele nüansse.
Seega tunnen, et „Õnne 13“ vaatamine on andnud mulle aimu Eesti vestlusstiilidest, mida muidu olnuks raske saavutada. Saate argisus ja mõne tegelase liialdatud väljendid muudavad keele välismaalasele kergesti mõistetavaks.
Kuigi tunnen veidi muret, et hakkan lõpuks rääkima nagu sarja tegelased, on mul hea meel, et olen eesti keele õppimiseks sellise viisi leidnud.
Viimased mõtted
Et õppeprotsess oleks huvitav, on hea proovida eri õppetehnikaid. Keeleõpik võib küll sisaldada palju teooriat, kuid ei pruugi pakkuda nii palju rõõmu ja põnevust, et motivatsioon säiliks ja õpitu meelde jääks. Eesti keelt on küll keeruline õppida, kuid see muudab eesti keele oskuse minu jaoks hinnalisemaks.
