Akadeemilise tekstiloome ABC: kavand
Uus õppeaasta on täies hoos, mis tähendab, et üsna pea tuleb hakata jälle tegelema kirjutamisega. Olgu selleks mistahes akadeemiline tekst – ülevaatlik essee, väiksemamahuline uurimus või kogunisti lõputöö –, igal juhul võib kirjutamine kujuneda tõeliseks peavaluks, kui ei tea, kust alustada. Et vähendada stressi ja anda tugev stardipunkt, ulatame sulle abikäe ning jagame mitme postituse käigus nippe selle kohta, kuidas peaks kirjutama akadeemilist teksti. Seekord keskendume kavandi loomisele.
Milleks on vajalik kavand?
Kuigi pealtnäha võib tunduda, et kirjutamine algab oma mõtete kirjapanekuga, siis sageli tekib kasina planeerimise tõttu kirjutamise ajal tõrge. Piltlikult öeldes võiks kirjutamist illustreerida teada-tuntud hobusejoonistuse meemiga (vt pilti allpool), kus töö algus on väga tugev, aga teadmatusest ja ajanappusest tingituna lõpetatakse see üsna lohakalt.
Niisiis võib kavand osutuda tõeliseks päästerõngaks, tänu millele mõjub tekst terviklikuna ega jäta muljet, et see on kirjutatud viimasel minutil. Kavand meenutab ülesehituselt mõne kirjutise teejuhti, mis koosneb põhi- ja alateemadest, mis moodustavad ühe terviku. Mistahes tekst, olgu see ilukirjanduslik või akadeemiline, peab esitama mõne loo – nii on ka oluline, et kavandi iga punkt toetaks järgnevat ning täiendaks eelnevat. Kavandi vorm on üsna vaba, mistõttu võib selle loomisele läheneda mitmel erineval moel.
Kuidas luua kavandit?
Kavandi kirjutamisel tuleb silmas pidada, et see on justkui hüppelaud, millest alustada kirjutamist, kuid teksti lõppvariant võib esmasest kavandist mõnevõrra kõrvale kalduda. Seetõttu on oluline olla avatud meelega ning panna esmalt kirja kõikvõimalikud ideepunktid, mida sinu kirjutis võiks hõlmata. Allpool loetleme mõningaid kasulikke võtteid, kuidas alustada kavandi kirjutamist siis, kui sul on kindel teema paigas või kui oled alles ideid otsimas.
1. Lähtu sisukorrast – kõige klassikalisem võte
Kui sul on enam-vähem selge, millest soovid kirjutada, tasub rakendada klassikalist sisukorra loomise võtet. Sageli sisaldab kirjutis (ennekõike uurimus või referaat) kohe alguses sisukorda, mis annab lugejale võimaluse sirvida teksti põhiteemasid ning vajaduse korral asuda kohe lugema kindlat alapunkti.
Kavandi kirjutamise käigus saab panna juba alguses paika, milline on teksti kronoloogiline ülesehitus. Traditsiooniliselt järgib akadeemiline tekst nn IMRaD-formaati, kus iga täht tähistab ühte tekstiosa: Introduction, Methods, Results, and Discussion (eesti keeles ’sissejuhatus, meetod, tulemused ja arutelu’). IMRaD-formaat võib aga ulatada sulle abikäe kavandi teemapunktide organiseerimisel.
Kui sisupunktid saavad enam-vähem paika, siis on kasulik iga (ala)punkti alla lisada kaks kuni kolm lauset, mis kirjeldavad või täpsustavad mõttekäiku, mida hakkad järgima vastava punkti sisu avamisel. Mida selgemalt oskad oma mõtteid lahti kirjutada, seda lihtsamalt kulgeb tervikteksti kirjutamine.
Selleks, et sul oleks kergem IMRaD-formaadis kavandit luua, oleme kokku pannud kondikava, mille saad võtta kirjutamisel aluseks.
Sissejuhatuses raamista oma põhiidee ja selgita seda.
- Mida sa uurid?
- Millisesse uurimissuunda paigutud?
- Millised on selle suuna põhilised uurimishuvid?
- Mis on sinu uurimisküsimus või -hüpotees?
- Miks see teema on oluline?
- Kuidas sinu töö panustab varasematesse uuringutesse?
Meetodi all kirjelda, mida sa tegid.
- Millist meetodit või lähenemist kasutad?
- Kas see on uudne või olnud juba pikemalt kasutusel?
- Keda või mida sa uurisid?
Tulemustes sõnasta põhilised tähelepanekud (kui tulemusi veel pole, siis võid lihtsalt eeldada).
- Millised on põhilised uurimistulemused?
- Kas valitud meetod või lähenemine oli sobiv?
- Kas sul õnnestus leida kinnitus oma hüpoteesile või vastus püstitatud küsimusele?
Arutelus anna ülevaade järeldustest (kui tulemusi veel pole, siis võid lihtsalt eeldada).
- Millised on põhilised järeldused?
- Mida saaksid veel edasi uurida?
- Kas ja kus saad oma tulemusi rakendada?
2. Visualiseeri mõttekaart – seo ideed tervikuks
Vahel aga juhtub, et teksti teema istub kuskil kuklas, kuid mõtteid, kuidas sellele läheneda, on palju ning põhiidee sõnastamine näib justkui võimatu. Sellisel juhul tasub kasutada mõttekaardi (inglise keeles mind map) meetodit ehk pea n-ö tühjaks teha ning kirjutada kogu sasipundar üles, nii et see oleks sul silme ees.
Mõttekaart on hea abivahend neile, kes on visuaalsed mõtlejad. Märksõnade kirjapanemine näiteks paberile, tahvlile või mõnda arvutiprogrammi (vt Miro, Figma, Creately) aitab märgata, kas ühel ideel on kattuvusi mõne teisega, ning annab võimaluse siduda seosetuna näivad ideed terviklikuks mõttekäiguks. Mõnele märksõnale tasub lisada ka lühikesi kommentaare, et seoste loomine tuleks kergemalt. Sageli õnnestub sellise lähenemisega panna kirja üsna konkreetsed ideed, mistõttu mõttekaart sobib suurepäraselt sinu loodava teksti kavandiks.
Märksõnade kirjutamisele võib läheneda kahel moel: seestpoolt välja või väljastpoolt sisse. Esimene lähenemine sobib juhul, kui kirjutise teema on juba teada. Mõttekaardi loomisel tuleb keskne idee panna kirja keskele ning sammhaaval lisada selle ümber ideega seostuvaid märksõnu. Teisel juhul alustad mõttekaardi koostamist vastupidi: esmalt kirjutad üles kõik seosetud ideed ning seejärel püüad punkte ühendades sõnastada keskse mõtte.
Kokkuvõttes võiks lõplik mõttekaart näha välja midagi sellist:
3. Kasutatud kirjandus – võtmesõnade allikas
Akadeemilise teksti kirjutamisel on olulisel kohal viitamine – sellega näitad, et tead, mida on varem sinu teemaorbiidis uuritud. Kuigi viiteid hakatakse sageli paika panema alles kirjutamise käigus, saab kirjandust, mida võiksid oma kirjutise loomisel kasutada, otsida ka kavandi koostamise etapis. Selline lähenemine sobib neile, kes ei tea üldse, millest ta kirjutama hakkab. Viidete analüüs võimaldab sõnastada konkreetse teema, mida on vähe uuritud – see annab jällegi sinu tekstile olulise väärtuse.
Selleks, et taustakirjanduse põhjal luua kavand, tuleb kasutatud kirjandust annoteerida ehk varustada märksõnadega. Mitmed viitehaldussüsteemid, näiteks Zotero, Mendeley, EndNote või RefWorks, sobivad selleks ideaalselt. Igat allikat lugedes kirjuta välja sulle olulised märksõnad, mis võtavad kokku selle põhiidee. Ajapikku hakkad lugedes märkama ka allikate sisulisi kattuvusi ning lünki – annoteerimise käigus saad vajaduse korral viite juurde tagasi minna ning oma märkmeid täpsustada.
Kui arvad, et oled piisava hulga allikaid läbi töötanud, on aeg panna kokku oma töö kavand, et sinu enda paiknemine varasemate uuringute taustal oleks selge. Juhindu annoteeritud kirjandusest, püüdes märgata mustreid, ja proovi (lühidalt) vastata järgmistele küsimustele.
- Mis on sinu teksti eesmärk?
- Kes on sarnast teemat varem uurinud? Millised on põhilised uurimistulemused?
- Kas autorite seas erineb erimeelsusi? Kui jah, siis milles ja kuidas?
- Mis on sinu põhiidee või -väide? Millise seisukoha võtad varasemate uuringute taustal?
- Kuidas sa lähened oma teemakäsitlusele (kas kindel teoreetiline raamistus, meetod vms)? Miks valid sellise lähenemise?
- Milline on sinu uuritava teema laiem väärtus (nt erialasel või ühiskondlikul tasandil)?
Kogenud vs. kogenematu kirjutaja
Kirjutamine on lõputu õppeprotsess, mistõttu ei tasu heituda, kui sul ei õnnestu kohe kõiki mõtteid loogilisel kujul edasi anda. Ühes uuringus leidsid Belgia keeleteadlased Luuk Van Waes ja Mariëlle Leijten, et kirjutamise produktiivsust mõjutab see, kui kogenud kirjutajaga on tegemist. Nad tegid eksperimendi, mille käigus mõõdeti ühe kogenud ja ühe kogenematu kirjutaja klahvivajutusi. Tulemused näitasid, et kui vähese kogemusega kirjutaja tootis vähem tähemärke, sest tema eesmärk oli püüda kohe luua puhtandi kujul teksti, siis kogenud kirjutaja asus kõigepealt oma mõtteid lihtsalt kirja panema ning seejärel tegeles teksti sisulise toimetamisega.
Eksperimendist võib järeldada, et peab paika vana hea ütlus: „Harjutamine teeb meistriks!“ Siiski, iga kirjutaja, sõltumata sellest, kui kogenud ta on, seisab pea alati silmitsi kahe proovikiviga: ebakindluse ja kirjutamistõrkega.
Sageli tekib kirjutamisel ebakindlus, justkui see, millest sa kirjutad, poleks oluline või uudne. Eriti tuleb seda ette uurimustes, kus püstitatud hüpotees ei leidnud kinnitust. Siinkohal on tarvis meeles pidada, et iga inimene läheneb teemakäsitlusele siiski erineva nurga alt, mistõttu sinu tõlgendused ja mõttekäik ongi see, millega sa panustad olemasolevasse teadmisvarasse. Ka see, kui sul ei õnnestu mingit väidet ümber lükata, on väärtuslik teave. Säilita kirjutades kindel meel ja ajapikku oskad hinnata ka oma väärtust.
Kirjutamistõrge on iga kirjutaja teada-tuntud krooniline haigus. Et sellest lahti saada, võib kasutada erinevaid võtteid, mille võtab hästi kokku akadeemilise kirjutamise kogenud uurija Rowena Murray. Tema soovitused on järgmised.
- Satu kirjutamisest niivõrd sõltuvusse, et sul tekivad sellest tegevusest eemal olles võõrutusnähud.
- Lõpeta tänase päeva kirjatöö homse päeva eesmärkide püstitamisega.
- Alusta päeva kirjutamisega: tee seda enne muid tegevusi.
- Ära muretse selle pärast, kas sinu kirjutis on valmis või mitte.
- Pane kokku kõik oma kirjatükid, et näeksid, kui palju sa tegelikult oled juba jõudnud kirjutada.
Lõpetuseks, kui soovid veel häid nippe akadeemilise tekstiloome kohta, siis hoia silm peal meie blogil, kus avaldame regulaarselt kasulikke kirjutamisega seotud näpunäiteid!
Loe ka meie tõlkebüroo teisi postitusi
Sõlmed, bambus ja identiteet: maailma kirjutamise ajalugu
Kirjutamine – kuidas seda paremini teha?
