Sõlmed, bambus ja identiteet: maailma kirjutamise ajalugu

Vanim teadaolev dešifreeritud kirjasüsteem on kiilkiri, mida kasutati sumeri keele kirja panemiseks aastail 3500–3000 eKr. Kirja meenutavaid märgijadasid on leitud varasematestki aastatuhandetest, kuid need pole kas dešifreeritud või ei ole nende puhul kindel, kas tegu on loomulikku keelt edasi andva kirjaga või vaid elulisi objekte kujutavate sümbolitega.

Objekte kujutavate sümbolite jada võib pidada kirja eelkäijaks ehk protokirjaks, sest paljud teadaolevad kirjasüsteemid said alguse justnimelt piltidest. Kuna piltkirjas ei olnud võimalik edasi anda abstraktseid mõisteid, hakkasid sinna aegamööda lisanduma silpkirja elemendid. Näiteks väljendati sumeri kiilkirjas lokatiivset eessõna „sees“ sümboliga, mille tavapärane tähendus oli „vesi“, sest hääldades kõlasid need silbid ühtemoodi. Siiski jäi niisuguste silpide edastamine küllaltki ebasüsteemseks.

Kirjutamise ajalugu: kus sündis tähestik?

Esimeseks täielikuks silpkirjaks peetakse lineaarkirja B, mis pärineb Kreeka Mükeene perioodist 15. sajandil eKr. Selles 1952. aastal dešifreeritud kirjas on iga konsonandi ja vokaali paari jaoks olemas eraldi sümbol. Tõenäoliselt ei saa aga sedagi pidada täielikult foneetiliseks kirjaks, sest kreeka keeles leidub ka silpe, mis ei koosne ainult ühest konsonandist ja ühest vokaalist.

Keele täielikuks edasiandmiseks oli seega vaja midagi enamat: kirjasüsteemi, kus iga häälikut tähistaks eraldi täht. Nii kujunes 2. aastatuhandel eKr Mesopotaamia piirkonnas foiniikia tähestik, mida võib pidada tänapäeva alfabeetiliste kirjade eelkäijaks.

Foiniikia tähestik pani aluse kreeka tähestikule, milles foiniikia tähti pisut muudeti ja ümber pöörati, et neid oleks hõlpsam vasakult paremale kirjutada. Nimelt kirjutati foiniikia tähti hoopis paremalt vasakule. Enamik häälikuid olid aga nii kreeka kui ka foiniikia tähestikus sama kõlaga. Kreeka tähestikust arenesid omakorda välja ladina, kreeka ja armeenia tähestik ning kirillitsa.

Teine rühm foiniikia kirjast välja kujunenud tähestikke võeti kasutusele semi keeltes, näiteks araabia ja heebrea keeles. Neid kirju ühendab paremalt vasakule kirjutamine ja täishäälikute puudumine. Ehkki araabia ja heebrea keeles on küll olemas vastavalt kolm ja viis täishäälikut, märgitakse tekstidesse siiski ainult konsonandid – vokaalid pannakse diakriitiliste märkidena kirja vaid erandjuhul, näiteks keeleõpikutesse.

Kas 3D-tähestik on võimalik?

Tähestike kujunemisel mängivad rolli ka olmelised küsimused ja materjal, mille peal kõige rohkem kirjutati: Lõuna-India keelte tähed on ümarad, sest neid kirjutati palmilehtedele, Põhja-Indias kasutatud riie ja kasetoht lubasid aga tekkida nurklikemal joontel.

Kaug-Idas seevastu kasutati kirjutamiseks kitsaid ja pikki bambuspabereid, mistõttu arenesid hiina, jaapani, korea ja vietnami kiri ülevalt alla jooksvateks püstkirjadeks. Lääne mõjutuste tõttu on aga ka nendes keeltes alates 19. sajandist massidesse läinud horisontaalkiri. Püstkirja kasutatakse veel siiski üsna sageli Hongkongis, Macaus, Jaapanis, Taiwanis ja Mongoolias.

Üks maailma huvitavamatest info edastamise vahenditest on Lõuna-Ameerikas Andides kasutusel olnud kipu, mis kujutab endast nööridesse põimitud sõlmi. Sõlmede värvi, kiu tüübi ja sõlme suuna erinevad kombinatsioonid olid tähtsad andmete säilitamise vahendid: nööridesse põimiti näiteks maksude kogumist, ajaarvamist ja sõjalisi korraldusi tähistavaid sõlmi. Vanimad tuvastatud kipud on pärit meie ajaarvamise esimesest aastatuhandest.

Hiljuti leiti, et sõlmedesse võidi põimida ka külade nimesid ja infot hispaanlaste vastaste ülestõusude kohta: eri värvide, asendite ja kiududega sai moodustada umbes 95 erinevat kombinatsiooni, mis vastab sümbolite arvule silpkirja kasutavates keeltes (tavaliselt on silpkirjas 80 kuni 800 sümbolit). Kui need oletused paika peavad, on Lõuna-Ameerika kipud maailma ainuke näide keelest, mida antakse edasi kolmemõõtmelise süsteemiga.

Tähestik kui identiteedi kandja

Kõik tähestikud ei pärine aga sugugi igiammustest aegadest ning uusi kirjasüsteeme on loodud ka võrdlemisi hiljuti. 1949. aastal valmis Aafrikas N’Ko tähestik spetsiaalselt selleks, et kirja panna Lääne-Aafrikas räägitavaid mande keelkonna keeli. Osalt toimus kirja loomine protestist Aafrika kohta käivate eelarvamuste vastu: tähestiku loojat Solomana Kantet vihastas Liibanoni ajakirjaniku arvamus, et Aafrika keeled on „nagu linnukeeled – neid on võimatu transkribeerida“.

Näitamaks, et ka Aafrika keeli on võimalik unikaalse kirjasüsteemi abil edasi anda, lõi Kante kirja nimega N’Ko, mida kasutatakse tänini aktiivselt Guineas, Elevandiluurannikul ja Malis. N’Ko kirjas on välja antud luulet, filosoofilisi tekste, erinevaid õpikuid ning ka sõnastik ja koraani tõlge. N’Ko tähendab kõikides mande keeltes „mina ütlen“.

Nagu N’Ko kirja näitel järeldada võib, on kasutatav tähestik tihti ka rahvusliku või kultuurilise identiteedi sümbol. Nii oli näiteks Türgile väga oluline araabia kirjalt ladina tähestikule üleminek, mis toimus Mustafa Kemal Atatürki reformide mõjul 1928. aastal. Peale selle, et türgi keel sobis ladina tähestikuga märksa paremini (türgi keeles on rohkem vokaale kui araabia keeles), lähendas see Türgit kultuuriliselt Euroopa ja ilmaliku maailmaga.

Tänapäeva infovahetuses võib märgata huvitavat tendentsi, kus mingis mõttes pöördutakse tagasi sümbolkirja juurde: internetis on pilt enamasti köitvam kui sõna ning ka sotsiaalmeediavestlustes antakse naeru, segadust või pettumust tihti edasi vaid ühe ümmargust nägu kujutava sümboliga. Siiski ei maksa karta halvimat, sest ainuüksi Eestis antakse igal aastal välja ligi neli tuhat raamatut. Pisikese rahvana võime kergendunult hingata: kirjasõna ei ole veel niipea kusagile kadumas.