Kirjutamine – kuidas seda paremini teha?

Äkki soovid uut plahvatuslikku romaani kirjutada? Või tahaksid vanaema sünnipäevakaardile tavalise „Palju õnne! Soovib Aino perega“ asemel midagi sisukamat kirjutada? Ükskõik, milline on sinu eesmärk, siin on välja toodud mõned soovitused, kuidas kirjutamisega algust teha.

Paljudes loovkirjutamise tundides pannakse inimesed nii-öelda intuitiivselt kirjutama. Lase sõnadel endast lihtsalt välja voolata, isegi kui need loogiliselt ei kõla ega terviklikku mõtet ei moodusta. Eriti hästi töötab see tehnika käsitsi paberile kirjutades. See on hea viis, kuidas ots lahti teha, mõtted liikuma saada. Ka kommertstekste kirjutades võib sõnadel lihtsalt voolata lasta, sest kõike saab hiljem toimetada; saab juurde lisada ja vajaduse korral – kui ikka täielik puder ja apsud tulid – ka kustutada. Oluline on, et kirjutamisprotsess on käima lükatud.

Kõige paremini aitab sinu enese sõnaseadmisoskusele kaasa ilukirjanduse lugemine. Võib öelda, et kirjanikud on need inimesed, kes on kirjutanud kirjutamise pärast. See on nende töö ning sellega nad iga päev tegelevad. Erinevate kirjanike teoseid lugedes võtad siit midagi, sealt üht koma teist ning kokkuvõttes aitab see sul oma mõtteid selgemini kirja panna. Selgemini ja sujuvamini.

Tühi fail või paberileht võib tihtipeale hirmutav tunduda. Või siis, kui oled juba midagi kirja saanud, jäävad mõtted kuhugi justkui kinni – tekib mingi blokk. Sellisel juhul ära punnita, vaid mine tekstist eemale, ükskõik, mida see siis ei tähendaks. Kas lähed teed ühe jalutuskäigu või sukeldud hoopis alateadvusesse, tehes ühe uinaku. Kontoris võib pea laual uinumine aga kentsakas paista, nii et seal võikski ehk kolm kükki teha. Või ka neli.

Kõik kirjutatu ei peagi olema avaldamiseks või teiste silmadele mõeldud. Igapäevane päevikupidamine, isegi kui see toimub lühidalt, paari-kolme lausega hommikul või tööpäeva lõpus, aitab sul kirjutamisharjumust süvendada. Lisaks on teadmises, et võid kirjutada absoluutselt kõike – keegi teine seda ei loe –, midagi vabastavat. Vaata, et sa oma saladusi siis lihtsalt kuhugi vedelema ei jäta.

Kui midagi kirjutama asud, võta selleks aega. Keskendu ainult kirjutamisele ning ära lase oma tähelepanul siia-sinna hüpata. Ohverda tund, et hiljem võita kaks, sest pidevalt millegi muuga tegeledes läheb sul kirjutamisele palju rohkem aega. Võid katsetada ka muusikaga, mis esialgu tundub ehk segajana, kuid pärast mõnda aega, kui oled oma tekstiloomesse juba täielikult sisse läinud, kandub muusika taustale ja võib keskendumisele isegi kaasa aidata.

Peale lugemise on soovitatav käia ka näitustel. Seisa mõne modernistliku maali ette ja ürita väga täpselt sõnastada, mis sulle selle puhul meeldib või ei meeldi. Või mõtle, mida tahtis kunstnik öelda. See on justkui harjutus. Täieliku abstraktsuse sõnastamine polegi nii kerge, kui esialgu võib paista. Samas – keerulist, tunnetuslikku ja abstraktset mõtet väljendada proovides treenid enda kirjutamismusklit, sest midagi kergemini mõistetavat ja tuttavamat on sel juhul võib-olla lihtsam sõnastada. Jah, raamatute lugemine on iga kirjutaja otsene kohustus, kunstiga tutvumine on aga rangelt soovituslik. Ja kes teab, äkki satud näitusel veinipokaali (või juustuvaagna) taga ka teiste kirjutajatega kokku, sest nemad on juba neid näpunäiteid lugenud.