Emakeel kui igapäevaelu (nähtamatu) osa
Emakeel on midagi nii iseeneslikku, et enamasti selle peale väga ei mõtlegi, välja arvatud ehk eesti keele tundides. Ükskord oli aga mu vennal kodutööks rääkida pool tundi ainult inglise keeles, millega ma teda siis aitasin. Seda katset pidime me aga täitsa mitu korda tegema, sest mingil hetkel läksime me ikka märkamatult eesti keelele üle. See oli üks esimesi kordi, mil ma panin tõsisemalt tähele eesti keelt kui oma emakeelt, lahutamatut osa minu identiteedist.
Viimasel ajal on seda aga järjest rohkem juhtunud: kuna sotsiaalmeedia, mida aina rohkem kasutatakse, on rahvusvaheliselt ingliskeelne, on mulle eesti keel mind ümbritsevas maailmas järjest tihedamini silma jäänud ja ma hindan seda üha enam. Samas võib ka sotsiaalmeediast leida eestikeelseid nurgakesi või kasvõi keeleõppijate tähelepanekuid, mis lasevad oma emakeele kohta midagi uut õppida. Igas suuremas sotsiaalmeedia keskkonnas on ka väike eestlaste kogukond, mille suurus ja aktiivsus võib küll erineda. Võõrkeele mõjul tunnetatakse ja väärtustatakse ikka oma emakeelt rohkem, õnneks pole me võõrkeelest veel täiesti ümbritsetud ja sellega kokkupuutumist saab piirata.
Lisaks emakeele märkamisele mind ümbritsevas maailmas olen sellega viimastel aastatel ka rohkem nii-öelda suhelnud – seda avastanud ja sellega mänginud. Kodus on sõnamängud ja ütluste valesti kuulmisest tulenevad naljad igapäevased. Samuti leiame vennaga tihti enda jaoks uusi seoseid ja sarnasusi sõnades, mida muidu oleme võtnud loomulikena. Näiteks sõna “lindprii” tähendab tõenäoliselt sama vaba kui lind ja sõna “tõenäoline” seob arvatavasti sõnad “tõsi” ja “nägu”, kuigi me pole kindlad, kuidas täpselt. Seda etümoloogia sõnaraamatust kontrollides leidsime veel huvitavaid seoseid, näiteks sõna “aabits” moodustub tähestiku esimesest kolmest tähest – a, b ja c. Ka erinevaid eesti keelele pühendatud veebilehekülgi uurides saab oma emakeeles uusi külgi avastada, peale veebisõnaraamatute ka näiteks eestikeelne kõnesüntees ja anagrammide genereerija. Peale igapäevase kasutuse aitab emakeelega mängimine seda paremini tundma õppida ja hinnata.
Kuigi eesti keele rääkijad on suhteliselt vähe, on see keel meile oluline ja südamelähedane ning selle elushoidmise ja arendamisega tegeletakse järjest rohkem. Isegi oma emakeelt, mis on pea märkamatu osa igapäevaelust, on võimalik palju rohkem avastada, kui selleks soovi ja huvi on, ning seega seda rohkem hindama õppida.
Hugo Treffneri Gümnaasium, 12. klass
Emakeeleõpetaja: Tiina Pluum
Foto: Unsplash