Keelemeister

Nii on sündinud meie keel, mis on meiega rännanud üle merede, metsade, rabade ja soode. Temas on kevade hõngu, suve soojust, sügise kirevust ja talve karmust. Kutsume teda oma koduks ja ta meid iial üksi ei jäta.

Ta peab pidevalt sõda. Ta ei taha olla nagu mõned keeled, kes karmi tuule tõttu on kaotanud sõja ja langenud lehtedena maapinnale. Maha jäetud ja unustatud. Ta võitleb selle eest, et tema saatus poleks sama. Ta võtab teistelt keeltelt üle kõike seda, mis kannavad nende nime, ning kraabib kokku endale nii palju maa-ala kui võimalik. Ta on veidi ahne, aga eks ta teeb seda ju selleks, et ellu jääda. Tema näljane suu on avatud kõige vastu, mis Maa talle pakub. Rikkust ja tuntust. Ning niimoodi võib kõik muu ununeda. Tuul võib muutuda metsikuks, tuisata puude vahelt. Lehed võivad hakata värisema, oksad painduma ja õige pea tooma endaga kaasa orkaane, mis toob kaose oma teel.

Selle asemel kasutame oma keelt mitte millekski, mis toob äikesetormi ja vihma, mis uputab meid täielikult, vaid hoopis värvirikkama maailma maalimiseks. Meie keel saab olla sama õrn kui võilill, mis tantsib tuule käes. Nii kiirgav nagu päike ühel tulikuumal suvepäeval. Nii ilus kui meie isamaa. Midagi, mis paneb meie südame kiiremalt põksuma ja taeva õhetama.

Me pole sündinud kasutama oma keelt relvana. Seda me õpime maailmalt. Aga selle asemel õpime olema piisavalt kannatlikud, et mõista tuule sosinaid, olla kooskõlas metsa peenete lauludega, osata tõlgendada jõgede vulinat ja mõista iga päikese sädeme tähendust. Saada keelemeistriks, kes teab, kuidas luua ilu ja mitte koledust, on tõeliselt kaunis kingitus, mida üks eestlane omada saab. Sinna me olemegi teel.

Lootust on, et sinna jõuame, sest tüvi seisab tal ikka tasaselt metsas maa sees, nagu sujuvalt voolav oja, vahel kostab vaid üksikuid voolumürinaid. Ta tuleb kui lainetena, kõikide oma tõusude ja mõõnadega. Kibemagus – see on meie keel.

Türi ühisgümnaasium, 10. klass

Emakeeleõpetaja: Averonika Beekmann

Foto: Natural Estonia, Siiri Kumari