Millal hakkavad loomad rääkima inimeste keelt?
Kahtlemata ei ole inimene maailmas ainuke liik, mille esindajad on võimelised omavahel infot vahetama. Mesilased näitavad tantsuga, kui kaugel asub parim õietolm. Mõned ahvid häälitsevad ühtmoodi siis, kui oht varitseb puuokstes, ja teistmoodi, kui oht peitub maapinnal. Mil määral on aga loomad võimelised mõistma ja edasi andma inimkeelt?
Inimene on end ikka looduse kuningaks pidanud: oleme juba aastasadu üritanud loomi inimkeelt kasutama õpetada ja ka loomade keelt meile arusaadavaks teha. Kõige edukamalt on kulgenud katsed inimahvidega.
Kõige esimene mitteinimene, kes Ameerika viipekeeles rääkima õppis, oli Washingtonis elanud šimpans Washoe. Washoele hakati viipekeelt õpetama 1967. aastal, ta omandas ligi 350 viipekeelset märki ning õpetas neist mõne ka oma kasupojale Loulisele.
Ehkki šimpansidele oli üritatud inimkeelt õpetada juba varem, piirdus see vaid suulise kõne õppega, mis ei andnud tulemust. Washoe hooldajad oletasid, et tõenäoliselt ei õnnestunud see ahvide teistmoodi kurguehituse tõttu, ning proovisid õnne hoopis viipekeelega.
Hiljem tehti kindlaks, et inimeste kõri ehitus on evolutsiooni käigus lihtsustunud – see võimaldab meil helivibratsioone ahvidest paremini kontrollida ning kuuldavale tuua inimestele omase kõne.
Inimkeel võimaldab väljendada ka inimlikke emotsioone
1972. aastal hakati viipekeelt õpetama ka toona üheaastasele gorillale Kokole, kes elas Californias gorillade varjupaigas. Erinevalt Washoest ei õppinud Koko mitte Ameerika viipekeelt, vaid sellel põhinevat spetsiaalset märgisüsteemi, mis kujunes välja Koko ja tema hooldaja vahel. Koko suutis mõista ja edasi anda 1000 viipekeelset märki, mis on sarnasel tasemel kolmeaastase inimlapse kõne arenguga.
Koko oli võimeline väljendama ka inimestele omaseid emotsioone: tema mängukaaslane oli kassipoeg, kellele gorilla pani viipekeeles nime All Ball. Kui Koko teada sai, et kassipoeg oli auto alla jäädes hukkunud, viipas ahv kätega sõnu halb, kurb, morn, nutma ja pahandus.
Koko suutis edasi anda ka teavet nende objektide või nähtuste kohta, mida parajasti tema vaateväljas ei olnud – näiteks autos istudes ja koduteel olles viipas ta kätega märgi kodu.
Küllap on paljudele tuttav idee papagoidest, kes suudavad väga edukalt (ja tihti vulgaarselt) inimkeelt imiteerida. Üks pikemaid lindudega tehtud keelelisi eksperimente kestis 30 aastat, mille jooksul õpetati hallpapagoid Alexit vastama õigesti küsimustele objekti värvi, materjali ja suuruse kohta. Alex oskas anda ka inimkeelseid hinnanguid, nagu suurem, väiksem, samasugune ja erinev.
Igal õhtul, kui Alexi hooldaja laborist lahkus, ütles papagoi talle: „You be good, I love you, see you tomorrow.“ („Ela hästi, ma armastan sind, näeme homme.“) Need jäid ka papagoi viimasteks sõnadeks, kui ta 31 aasta vanuselt ootamatult suri.
Loomade keeleoskus – kokkumäng või kavalus?
Ehkki toodud näidete põhjal tundub, nagu suudaksid loomad tõesti samamoodi mõelda nagu inimesed, on sellised eksperimendid pälvinud ka kõvasti kriitikat. Ahvide ja papagoide hooldajaid ei kahtlustata pettuses, küll aga leitakse, et nad võivad loomadele vihjeid anda alateadlikult. Mõned teadlased viitavad sellisele nähtusele kui Kavala Hansu efektile.
Kaval Hans oli 20. sajandi alguses Saksamaal elanud hobune, kes oskas väidetavalt arvutada, loogiliselt mõelda ja küsimustele vastata. Küsimustele vastamiseks lõi Hans vastava arvu kordi kabjaga vastu maad. Näiteks kui Hansult küsiti, kui palju on seitse pluss viis, puudutas Hans kabjaga 12 korda maapinda.
Mõned tolle aja teadlased leidsid aga, et see polnud päris usutav. Psühholoog Oskar Pfungst tuli edasiste katsete abil välja teooriaga, et hobune mitte ei arvutanud, vaid reageeris oma hooldaja kehakeelele.
Pfungst leidis, et kui hobune oli juba õige arv kordi kabjaga löönud, läks inimese keha pingeseisundisse ning tegi mõne vaevu märgatava liigutuse, näiteks jõnksatas peaga. Hobune tajus seda ning teadis nii, millal löömine lõpetada.
Kuna hobuste omavaheline sotsiaalne suhtlus võib suuresti põhineda üksteise kehahoiakute lugemisel, võib arvata, et nad on füüsilistele muutustele märksa tundlikumad kui paljud teised elusolendid.
Kas loomad võivad hakata kunagi inimestega kõnelema? Võib-olla. Tundub, et selleks läheb vaja veel sadu tuhandeid aastaid evolutsiooni, häälepaelte muutumist, aju arengut ja õnnelikke juhuseid. On võimalik, et loomade areng kulgeb aga mõnes hoopis teistsuguses suunas – ning ehk on paremgi, kui kõik liigid saavad areneda omasoodu ja ilma inimlooma liigse sekkumiseta.
Loe ka meie tõlkebüroo teisi postitusi
Loomade keele tõlkimine – kas ja millal see võimalikuks saab?
Häälikud, hääldus ja häälitsused
