Häälikud, hääldus ja häälitsused

Teadupärast on iga inimene unikaalne olend; sama võiks väita ka selle kohta, kuidas me räägime. Inimkõne suurt varieeruvust kinnitab kirjakeele olemasolu, mille üks tekkepõhjuseid oli seotud inimeste erineva häälduse ja üksteisest arusaamise vajadusega. See, miks inimesed räägivad erinevalt, sõltub mitmest tegurist, näiteks elukohast, keeleoskusest ja isegi haridustasemest.

Tavaliselt oleme harjunud, et jääme teineteise mõistmisega hätta, kui vestluspartneril on erinev emakeel. Mõningates piirkondades on arusaamine raskendatud ka siis, kui kõneldakse samas keeles. Sel juhul tekitab suhtlusbarjääri mitte sõnavara, vaid mõni üksik häälik, mis hääldub piirkonnas erinevalt. Näiteks Rootsis hääldub r-häälik oluliselt teisiti lõunaosas kui riigi keskel või põhja pool – lõunarootslaste hääldus meenutab taanlaste oma ja on selle kaudu naaberrahvale isegi selgem.

Häälduse uurimisega tegeleb selline keeleteadusharu nagu foneetika, mis peale häälikute kirjeldab ka teisi inimkõne nüansse, näiteks tämbrit ja prosoodiat. Foneetika on tihedalt seotud keeleteaduse teiste distsipliinidega, sh psühholingvistika ja keeletehnoloogiaga. Hääldusprotsesside mõistmine aitab selgitada, kuidas toimub keele omandamine, ja võimaldab prognoosida, millal tuleb last suunata logopeedi juurde. Tehnoloogiamaailmas toetab foneetikute töö aga kõnetuvastuse väljaarendamist – kuidas siis muidu õpib tehisintellekt selgeks suulise keele kõige väiksema üksuse.

„I on tipuline, Ä on täpiline“

Ilmselt paljud mäletavad kooliaegadest laulu „Küll on tähed“, mis õpetab, et „S käib susinaga“ ning „O on ümmargune“. Jagatud tarkusel on ka tõepõhi all, sest igal häälikul on eriline moodustusviis. Võtame esmalt luubi alla täishäälikud ehk vokaalid.

Vokaalid on erilised oma pideva ja katkematu hääldusviisi poolest ehk nende hääldamisel on suu alati lahti ja õhuvool liigub suust ühtlaselt välja. Vokaale liigitatakse kahte moodi (vt ka joonisel olevat vokaalitrapetsit).

1. Keele asend suuõõne suhtes eristab …
   1. eesvokaale (näiteks ä, ö, ü) ja
   2. tagavokaale (näiteks a, o, u).

2. Keele asend suulae suhtes eristab …
   1. madalaid vokaale (näiteks ä, a),
   2. keskkõrgeid vokaale (näiteks ö, e, o) ja
   3. kõrgeid vokaale (näiteks ü, i, u).

Proovi ise kätt: mine peegli ette ja proovi hääldada ü-häälikut, seejärel katkematult liigu üle u-häälikule ning viimaks katkematult a-häälikule. Mida märkad?

„Kummitus kummitas kummikutega kummutis“

Keeleväänajad on ideaalsed selleks, et jälgida suu liikumist hääldamise ajal. Mõne keeleväänajaga kulgeb hääldamine märksa kergemalt ja mõnega hakkab inimene puterdama. Eriti raskeks kipub minema siis, kui häälikute moodustuskoht on erinev.

Vastupidi vokaalidele on kaashäälikute ehk konsonantide hääldus katkendlik – teisisõnu on konsonantide hääldamise ajal takistatud õhu liikumine suust välja . Küll aga liigub õhk välja teistel viisidel ja selle alusel eristatakse kuute erinevat konsonandiliiki:

• hõõrdehäälikud (näiteksv, s, h);
• ninahäälikud (näiteks m, n);
• sulghäälikud (näiteks k, p, g);
• külghäälikud (näiteks l);
• värihäälikud (näiteksr) ja
• poolvokaalid (näiteks j).

Lisaks eristatakse helituid (näiteks k, t, h, s, z) ja helilisi (näiteks m, n, l, r, v) konsonante, kus helilisust tekitatakse häälepaelte kaasamisega hääldamises.

Proovi ise kätt: mine peegli ette ja proovi hääldada järjest f-häälikut ja v-häälikut, seejärel r-häälikut ja l-häälikut ning viimaks eraldi j-häälikut. Mida märkad?

Milleks meile seda kõike vaja?

 Häälikute kirjeldamine võib olla omaette väljakutse, sest maailmas kõneldakse tuhandeid keeli ning seetõttu esineb rohkelt ka hääldusvariante. Näiteks Eestis on tõeliselt eriline õ-häälik, mis Saaremaal hääldub ö-poolsena. Erinevus on niivõrd sümboolne, et 2020. aastal paigutati Saaremaale õ– ja ö-hääliku piiritähis. Õ-hääliku puhul tasub märkida, et see eksisteerib ka teistes keeltes, kuid hääldub siiski natuke teisiti.

Häälikud on aga ühed nendest komponentidest, mis teevad keele eriliseks. Just sel põhjusel on oluline neid dokumenteerida. Täpselt nagu tasub üles kirjutada kõik sõnad ja grammatilised eripärad, mis ühte keelt iseloomustavad, nii peab ka säilitama selle unikaalse kõla. Näiteks mitmes Aafrikas kõneldavas keeles leidub klikke meenutavaid häälikuid, mida muukeelsetel on puhtalt imiteerimise kaudu võimatu hääldada. Seetõttu tasub põhjalikult uurida, kuidas neid hääldamisel moodustatakse.

Enne, kui me õpime rääkima, õpime me häälitsema. Mitmed uuringud näitavad, et needsamad seosetud häälitsused, mida väikelapsed teevad, imiteerivad lapse vanemate emakeele kõla. Aegamööda muutub hääldus selgemaks, kuni moodustub mõni äratuntav sõna. Kõikide laste keeleline areng pole ühesugune – mõni hakkab rääkima varem, mõni hiljem. Häälduse uurimisel on võimalik kaardistada, kuidas peaks kulgema eakohane areng.

Kui aga jääb silma, et lapse keeleline areng ei kulge nii, nagu võiks, tulevad appi logopeedid, kes oskavad suunata last kõnelema ettenähtud viisil. Siin aitavad jällegi muu hulgas teadmised foneetikast ning inimese häälduslikest eripäradest, sest nende toel teab logopeed juhendada, milliseid kõneorganeid tuleks rääkimisel teisiti kaasata. Hääldus on õpitav.