Minu eesti keel

Minul pole eesti keelega kunagi raskusi olnud. Jah, on olnud asju, mis tulevad kergemalt, ja asju, mis raskemalt, kuid üldiselt mul sellega probleeme ei ole. Siinkohal pean oluliseks tunnistada, et suulises keeles teen siiski vahel väga totraid vigu. Näiteks eile, kui ma emaga telekast kokasaadet vaatasin, küsisin põllede kohta, mida seal kanti. „Põlledega“ asemel ütlesin „põltega“, mis pani ema lausa naerma.

Sellest kõigest hoolimata saan ma täielikult aru, miks eesti keel ja selle õppimine võib paljudele raskusi tekitada. Oma neljateistkümne käände ja kogu muu kupatusega on väga tõenäoline, et inimestele, kelle emakeel see pole, on eesti keel nagu mingisugune nõiakunst. Mina ja mu sõbranna Hollandist oleme korduvalt sel teemal vestelnud. Minu jaoks oli kõige naljakam ja meeldejäävam asi sellest vestlusest see, kui ta väitis, et Tallinn on üks veidramaid kohanimesid, mida ta kuulnud on. Muidugi pidin talle esitlema ka oma lemmikuid eestikeelseid sõnu: öö, amööb, kuulilennuteetunneliluuk ja jäääär. „Jäääär“ pälvis korraliku šoki.

Minu eesti keele õpetaja pakkus välja, et hea emakeeleoskus võib mingil määral tuleneda geenidest. Kuigi tahaks olla uhke ja väita, et oskan eesti keelt tänu raskele tööle, võib see olla tõsi. Mu isa on sel alal väga tugev ja ega emagi eriti alla jää.

Isal on n-ö hea käsi luuletamise peale. Tema luuletused on alati väga humoorikad ja ajuvabad. Üks minu isiklikke lemmikuid tema värvikast repertuaarist on see, kui ta kirjutas oma last ootavatele tuttavatele leheküljepikkuse luulevormis jutu. Kogu pika teksti seest märkis ta markeriga ära mõned kindlad tähed, millest ülevalt alla lugedes tuli kokku nimi, mida ta soovitas lapsele nimeks panna. Loomulikult oli ka välja pakutud nimi nali.

Kodus on meil tihtipeale arutelusid sõnade õigekirja, käänamise ja kõige muu üle. Näiteks, kui keegi midagi ütleb ja teine arvab, et see polnud grammatiliselt korrektne, ei jää see märkamata. Vahel kisub asi lausa vaidluseks. Nendel juhtudel tuleb kasutusele võtta karm meede – ÕS.

Me räägime eesti keelt iga päev, kuid väga harva pöörame tähelepanu selle ilule. Küll me vingume, et see on raske või igav, ja toome välja selle puudusi, kuid arvan, et peaksime rohkem tähelepanu pöörama sellele, kui lahe meie keel tegelikult on.

Me kõik teame mõistatust “seest siiruviiruline, pealt kullakarvaline” ja me kõik teame, et selle vastus on sibul. Tegelikult võiks selle vastus samahästi olla eesti keel. See on mitmekihiline ja särav nagu kuld. Mida rohkem me sellele keskendume, seda rohkem detaile selles näeme.

Minu arust väljendavad eesti keele ilu kõige paremini luuletused. Luuleread, mis lähevad hinge ja mis annavad südamele jõudu. Ta lendab lillest lillesse ja lendab mesipuu poole … . Meie keel on väljendusrikas ja emotsiooniderohke. See ühendab ja seob meie rahvast, aidates meil üksteist mõista ning üksteisega suhelda. Tunneme sellest rõõmu!

Pärnu-Jaagupi põhikool, 9. klass

Emakeeleõpetaja: Merike Mäemets

Foto: Visit Estonia fotopank, girl on the beach