Minu keel

Eesti keel on must ja mullane, kuid samas ka soe ja kullane. See keel sündis tööst ja vaevast ning kosutust sai ta kördist, leivast ja räimest, mis saadi leivaviljast ja toodi kalameeste laevast. See keel alustas eluteed väga haprana, sugulased olid kaugel, metsade ja merede taga. Lähim vend küll Soomes, kuid piisavalt kaugel, et toetada noore keele kosumist tugevaks.

See väike, aga agar keel püüdis luua sidemeid naabritega, kes teda rasketel aegadel toetaks. Kõigepealt proovis liitu luua läti ja leedu keelega, kuid nemad olid juba end omavahel Balti liiduks sidunud ega soovinud poisikest kampa.

Siis püüdis noormees sõprust sobitada Venemaal, kuid nii kui venelane nägi noore keele nõrkust, otsis valitseja välja mõõga ja seadis pilgu Eesti suunas. Noort keelt see tsaar siis püüdis juurida, kaevas ööd ja päevad, ta proovis, proovis, pingutas ja oma selja nikastas, sest eesti keelel teadupärast on sügavad juured.

Siis kuulis venelase põrumisest rootslane, kes kohe hüppas paati. Ta aerutas nädalat kaks ja lõpuks oli kohal nagu taks, kel sooviks püüda jäneseid. See Rootsi tähtis mees kuulutas, et tema tuli heaga ja vastutab noore keele heaolu eest oma peaga. Temast saigi Eestile sõber, sest ta ei sundinud õppima oma keelt, kuigi rajas Tartusse Academia Gustaviana, sest eestlastel oli ju tarkust vaja.

Kui sakslased haisu ninna said, et otsitakse liitu, siis see tekitas neis furoori. Saksad tahtsid siia luua oma koole, kus nende keel võiks kõlada. Niipea, kui kohale jõudsid, algas kohe kibe töö – tuli viia sisse uusi kombeid, rajada mõisaid –, tegevus käis nii, nagu poleks homset. Algas mõisaaeg, kus töö ja nälg ei lõppenud. See nii väga kurnas vaprat keelt, et mõtteis mõlkus juba alistumine, kuid oma maa oli talle liiga kallis. Niisiis tuli pingutada aastasadu, künda põldu, võtta vilja ja loota, et ülestõusuks pole kunagi hilja. Kui orjamisest lõpuks villand sai, siis algas sõda sõna jõul ja taplus aus, mis kestsid seni, kuni Eesti oli sakstest prii.

Seda ootas varasema õppetunni unustanud venelane. Ta uuesti püüdis võtta võimu, et levitada oma sugu. Algas Teine ilmasõda, mis tõi eesti keelele häda ja viletsust ning võõra võimu teenimise.

Kuid just nagu tõuseb tuhast fööniks, tõusid ka rusudest eesti keele kõnelejad. Nad laulsid, nagu jõudsid, ja sosistasid ununenud ussisõnu üheskoos ning nii võitsid vabaks oma maa ja keele, mis aastasadu olid kannatanud võõrast võimu.

Värska gümnaasium, 12. klass

Emakeeleõpetaja: Ilme Hoidmets

Foto: Aivo Oblikas