Minu keel

Ilmtingimata määrab keel meie identiteedi. Keel ei ole mitte ainult kõnevahend, vaid ka suur osa kultuurist. Näiteks minu jaoks kõlab saksa keel väga jõuliselt, itaalia keel väga romantiliselt ja eesti keel pehmelt ning soojalt, kuid sõna, mis iseloomustaks minu enda emakeelt, vene keelt, ei oska ma leida. See oleks justkui kõike eelmainitud koos. Kasvasin selles keelelises keskkonnas üles ja see on minuga olnud alati, ilma et ma eriti teadvustaks seda. Arvan, et see võibki põhjuseks olla, miks ma ei leia üht iseloomustavat sõna enda emakeele jaoks.

Elades üksteisele nii lähedal, juhtub paratamatult nii, et sõnu pidevalt laenatakse, mõne sõna tähendus muutub ja suur hulk sõnu lihtsalt unustatakse ära. Eesti keelt uurides avastasin väga palju ilusaid sõnu, nagu näiteks „arsk“, mis tähendab „kuri“, või näiteks „kartsas“ ehk „redel“ ja neid sõnu on veelgi. Kuidas küll on juhtunud nii, et sellised sõnad kaduma läksid? Aeg liigub edasi, keel areneb, kuid mingis mõttes ka laguneb. Eesti keel laenab pidevalt uusi sõnu juurde, jättes unustuse hõlma paljud ilusad ja kõla poolest väga meeldivad sõnad.

Arvan, et mida rohkem keel areneb, seda hägusamaks jääb keelekandja identiteet. Iga keelekandja näeb ja tajub maailma täiesti erinevalt. Eesti keel on väga sügavate ning kordumatute juurtega, nii ka eestlased tunnetavad maailma sel moel. Pole ühtki riiki, kus loodus oleks sama tähtis rahva jaoks, see oleks nagu geenidega kaasa antud.

Kahjuks jääb mulle mulje, et eesti keel kaotab ajaga oma sügavust või sära, muutudes kõnelejate kasutuses järjest pinnapealsemaks, sõnavaraliselt ahtamaks. Selles keeles on kõik sõnad juba ammu olemas, oleme need lihtsalt natukene unustanud. Peame lihtsalt kõndima natukene tagasi juba tallatud rada mööda ning taasavastama eesti keelt enda jaoks, et säilitada ja hoida selle sära ning võlu veel sajandeid.

Läänemaa ühisgümnaasium, 10. klass

Eesti keele õpetaja: Tiina Brock

Foto: Unsplash