Võru keel ei kao ja veri ei värise
Eesti kaguosas siiani üsna laialdaselt kõneldav võru keel on praeguseks jõudnud teatavasse murdepunkti. Nagu iga väikse keele ja kultuuri puhul, on ka võrokestel mure enda elujõu ja püsimajäämise pärast. Kui 2011. aasta rahvaloenduse järgi oskas võru keelt ligikaudu 74 000 inimest, siis värske loenduse tulemusi oodates realisti pilk enam nii suurt arvu näha ei looda. Kuigi endiselt on tegemist Eesti suurima kõnelejaskonnaga murdekeelega, on see säilinud põhiliselt vanemates põlvkondades.
Foto: Mariann Liimal
Paar muret
Eks mõneti otsustati võru keele saatus ära juba 18. sajandil, kui esimene terviklik piiblitõlge põhjaeestikeelsena ilmus ja sellega tulevase eesti kirjakeele alus paika pandud sai. Oma pitseri vajutas ka nõukogude aeg, mil kohaliku keele üle häbi, mitte uhkust tundma õpetati. Sellest ajast levib Võrumaal jutt, kuidas noorsand perenimega Väits, kuuldes, et koolis võru keele rääkimine keelatud on, end esimesel koolipäeval hoopis nimega Nuga tutvustas.
Mõneti on ime, et see häbi taas uhkuseasjaks on pöördunud. See on suuresti sündinud tänu 1988. aastal loodud Võro Selts VKKF-ile ja 1995. aastal rajatud Võru Instituudile. Kuid kõigest hoolimata on suuremale osale võrokestest võru keel pigem kultuuri ja nalja tegemise kui igapäevase asjaajamise keel. Oma lastega räägivad kodus seda vaid üksikud. Osades koolides küll võru keelt õpetatakse, kuid mitte väga laialdaselt. Ilmselt suurimaks mureks on ja jääb aga segunemine eesti keelega, mis oma jälje eriti just sõnavarale jätab.
Kas võru keele põlvest põlve edasi kandmist taaselustada õnnestub ja kas see tänapäevases maailmas üldse vajalik ja võimalik on, eks see jääb võrokeste sisemiseks filosoofiliseks küsimuseks. Igal juhul vajaks see enneolematut üksmeelt, mille saavutamine keerukaks ülesandeks osutuda võib.
Q-tähe küsimus
Keelehuvilistele pakub ehk huvi vähem tuntud vaidlus ühe pealtnäha pisikese detaili üle. Nimelt on seni lahendamata küsimus, kas kasutada võru kirjakeeles q-tähte või mitte. Kuigi ühtset kirjakeelt on piirkondlike erinevuste tõttu niikuinii keeruline luua (näiteks seesütlev kääne sõnast mõts (‘mets’) on läänevõru keeles mõtsan, idavõru keeles mõtsah ja nende vahepealsel alal hoopis mõtsahn), sisaldab q-dilemma endas ka tõsist väärtusküsimust.
Q-tähega soovitakse võru keeles tähistada kõrisulghäälikut, mis eesti keeles puudub. Selle häälikuga eristatakse näiteks mitmust ainsusest (pini ‘koer’ ja piniq ‘koerad’). Keeleteadlase taustaga võrokesed kipuvad pigem q-tähe märkimist toetama. Nad toovad välja, et see on selgelt omaette häälik, mille abil saab näidata võru keele omapära ja erinevust eesti kirjakeelest.
Mitmed võru kirjanikud ja ka võrukeelne ajaleht Uma Leht aga q-d ei kasuta. Seda lugejate pärast, kellel on nõndaviisi keelt lugeda kergem. Nii pääseb suurem hulk inimesi võrukeelsele sisule ligi ja keel on heas mõttes rahvalikum. Uma Lehe praeguse peatoimetaja Jan Rahmani filosoofia on selles asjas järgmine: et keel säiliks, peab see jõudma rahvani ja selleks tuleb selles ennekõike kirjutada kõigest muust kui vaid keelest endast.
Hulk rõõmu
Selle kõige muuga on võrokestel õnneks hästi. Eriliselt õitseb keel kultuurivallas. Muusikutest on nii-öelda võru keele agendid Aapo Ilves ja Mari Kalkun, kellest viimane ka võru keele eelmisel aastal Kadrioru roosiaeda viis. Tehakse tipptasemel teatrit, näiteks suvel sai näha maailmakuulsat tükki „Godot’ uutõn“ („Godot’d oodates“) ja just parasjagu esitavad EMTA lavakunstikooli tudengid Anu Lambi juhendamisel võrukeelseid tekste.
Kõige tähtsam sündmus võru kultuurielus on aga Uma Pido, omakeelne laulupidu, mis korraga 7000 inimest laulma ja kuulama meelitab. Need, kes laulukaare all „Mesipuud“ laulnud on, võivad ette kujutada, et sama tundega hõiskab mitme tuhande pealine võrokeste koor üheskoos „Ütle mullõ uma telefoni nummõr“.
Sellele kõigele lisaks on võrokeste uhkuseks ka toidukultuur, käsitöö ja loodushoid. Lambavillast käpikud ja suitsusaunaliha, eks neilgi on oma tähtis roll keele püsimisel.
Kõik see vajab aga entusiaste. Neid on püsimajäämiseks tarvis igal keelel, olenemata isegi sellest, kui väike hulk neid on. Selles mõttes ongi võru keel ja liikumine praegu murdepunktis – tingimata oleks tarvis noore põlvkonna pealetulekut. Senised tegijad on vaikselt keskikka jõudnud. Mõneti on keele kandja ja kultuuri hoidja rolli üle võtmas nende lapsed, kuid ainult neist ei pruugi piisata.
Selles olukorras on tervitatav näha uut põnevat fenomeni: võru keele õpivad selgeks noored, kes ise üldse Võrumaal ei elagi ja on ehk ainult suviti vanaema juures käies seda kuulnud. Tundub, et võrokene olla on päris popp. Kellel huvi suur, kuid kellegi käest keelt õppida pole, need saavad seda teha õnneks Tartu ülikoolis. Esimesed ülikoolilinnast võrsunud „uusvõrokesed“ on juba võru noorteliikumist üles ehitamas, aga lisa ei tee kunagi paha.
Kui nüüd mõnele siinselegi lugejale oma võru juured meenusid või kellelgi kasvõi lihtsalt huvi tekkis, siis võru liikumine võtab kõik entusiastid avasüli vastu. Ja ei maksa karta, et sa pole „piisavalt“ võrokene või ei räägi keelt täiesti perfektselt. Väike rahvas ei saa lubada endale mingisuguse müütilise puhtuse tagaajamist. Tähtis on, et rahva hing püsiks.
Võrokestel on olnud aegade ja olude kiuste oskus ikka ellu jääda. Ehk on selle retsept kirjas järgnevas regilaulus, mis kõigist omavahelistest erinevustest hoolimata ühte hoidma kutsub.
Õekese helläkese, hoi-lii, hoi-lii-loo!
mehekese ti vägevä,
kaege tuu mõtsa pääle,
vahtke tuu variku pääle.
Mõni puu om pikembägi,
mõni jändrik jämmembägi,
mõni kõivu kõverambi.
Kas naa põlkva tõnõtõista
tõnõtõsõ ossakõisi?
Ütenkuun näil kumaruspaika,
üten paigan painupaika,
ladva näil ütte hoiäve.