Isikulised asesõnad kui inimsuhete viitevahendid

Asesõnad ehk pronoomenid moodustavad abstraktsema tähendusega sõnade klassi, mida kasutatakse isikule, objektile, olukorrale, omadusele vms osutamiseks. Need käituvad nagu nimi-, omadus- ja arvsõnad ning kuuluvad muutuvate sõnade rühma. Selleks, et mõista, millele asesõna viitab, on vaja teada eelnevat konteksti. Tähenduspõhiselt võib eristada kuut erinevat pronoomeniliiki, kuid siinses kontekstis on fookuses isikulised asesõnad ehk personaalpronoomenid. Nendeks on sõnad, mis osutavad üldjuhul mõnele inimesele, kuigi ainsuse kolmanda isiku pronoomeni lühivariant ta võib viidata ka millelegi elutule.

Lihtne eesti keel

Eesti keeles on personaalpronoomeneid kokku kuus: mina/ma, sina/sa, tema/ta (ainsuses) ja meie/me, teie/te, nemad/nad (mitmuses). Lühivormide kasutus sõltub lauserõhutusest – nii näiteks lühivorme ma, sa, ta, me, te, nad üldjuhul lauses ei rõhutata, näiteks Kas sa oled näinud mu telefoni? või Su koduvõtmed jäid ukse ette. Pikemad asesõnad mina, sina, tema, meie, teie, nemad võivad esineda nii rõhutatud (näiteks See on tema auto) kui rõhutamata positsioonis (näiteks Käisime eile nendega poes). Siinkohal tuleb muidugi arvestada, et selline rõhutatus varieerub kõnekeeles rohkem kui kirjakeeles.

Sugulussidemed vietnami keeles

Eesti keeles on isikuliste asesõnade süsteem üsna lihtne, kõnelemisel ei pea täpsustama kõnealuse sugu (nii, nagu ka vana nali „eesti keelel pole sugu ega tulevikku“ viitab). Seevastu vietnami keeles tuleb mina ja sina asemel arvestada peale soo ka vanust ja viisakushoiakuid. Asesõna valik sisuliselt määrab ära, milline on kõneleja ja kõnealuse isiku vaheline suhe. Vietnami keeles eksisteerib küll neutraalsema tähendusega asesõna tôi ’mina’, kuid selle kasutamisel peetakse kõnelejat pigem pinnapealseks, sest see asesõna on levinud rohkem formaalsemas kontekstis. Enesele viitamiseks võib samuti öelda ta, tao või mình, millest viimast kasutatakse kõige lähedasemate isikutega suhtlemisel.

Vietnami keeles saab asesõnade kaudu üsna detailselt väljendada, milline on inimeste sugulusside. Kui kõneleja pöördub endast vanema isiku poole, tuleb talle osutada asesõnaga anh ’vanem vend’ või chị ’vanem õde’; kui osutatav on aga noorem, tuleb talle öelda sugu täpsustamata em ’noorem vend/õde’. Need variandid sobivad, kui inimeste vanusevahe pole väga suur. Kui aga osutatav on oluliselt noorem või vanem, siis tuleb kasutada asesõnadest bà ’vanaema’, ông ’vanaisa’ või con ’laps’, cháu ’lapselaps’, chắt ’lapselapselaps’. Kõnelemisel saab osutada omakorda ka kõnealuse isiku sugulussidemetele. Nii näiteks kasutatakse põhjapoolsetes piirkondades emapoolsest õest rääkides asesõna dì, vennast rääkides aga cậu; seejuures pole oluline, kas õde-vend on emast vanem või noorem.

Soopõhine jaapani keel

Jaapani keeles sõltub pronoomeni valik samuti sellest, milline on kõneleja suhe kõnealuse isikuga, kuigi leidub selge eristus selles, kas kõnelejaks on mees või naine. Asesõnale mina leidub kokku kaheksa erinevat vastet. Kõige formaalsem ja viisakam pronoomen, mida naised ja mehed võivad kasutada, on watakushi. Palju neutraalsema tooniga on aga enamasti naiste kasutatav watashi (samuti atashi) ja meeste kasutatav boku (samuti ore). Ent tänapäeval leidub rohkelt näiteid selle kohta, kus naised kasutavad meeste pronoomeneid ja vastupidi. Kõige ebaviisakamad vormid on aga washi ja atakushi, mille kasutust peetakse vanamoodsaks; samamoodi on äärmiselt harva kasutusel asesõna jibun, mida kasutati möödunud sajandil militaarkontekstis.

Asesõna sina vasteid leidub jaapani keeles kokku seitse ning neist kolme – anatasama, omaesan ja kisama – kasutavad vaid üksikud maapiirkondades elavad vanemad kõnelejad. Kui naine osutab kõnelemisel oma abikaasale, ütleb ta anata; kui aga mõnele sama sotsiaalse staatusega tuttavale, siis kasutab ta asesõna anta. Mehed kasutavad vestluspartneri poole pöördudes enamasti vormi kimi. Kui aga mees- või naiskõneleja soovib väljendada teatud sotsiaalset kaugust, siis osutab ta sellele asesõnaga omae.

Miks on asesõnade kasutus niivõrd erinev?

Keel on justkui kultuuriline peegelpilt, millest võib mõnikord välja lugeda selle kõnelejaskonna väljavaateid ja hoiakuid. Üheks selliseks hoiakukandjaks on aga asesõnad, mis näitavad, kuidas kõnelejad on mingil ajahetkel üksteisesse suhtunud. Ajalooliselt on mehi ja naisi paigutatud erinevatesse sotsiaalsetesse rühmadesse, kuid samaväärselt tingis sotsiaalse hierarhia ka vanus. Nii näiteks tuligi pöörduda vanemate isikute poole viisakamas toonis või võõrastega suheldes säilitada teatud formaalsus. Needsamad hoiakud on suuremal või vähemal määral kandunud tänapäeva, mistõttu ongi personaalpronoomenite kasutus mitmekesine. Samas on keel ka pidevas muutuste tsüklis, mistõttu pole üllatav, et teatud vorme peetakse kas liiga arhailiseks või kohatuks.