Kodustamise-võõrapärastamise dihhotoomia ilukirjandustõlkes
Tänapäevases globaliseeruvas maailmas hinnatakse kultuuriteadlikkust kõrgelt. Tõlkimine loob kahe erineva kultuuri vahele silla. Seejuures on tõlkija oluline lüli kultuuridevahelises dialoogis, vahendades keele kaudu ka kultuurinüansse ja mõjutades lugeja kogemust.
Tõlkija saab kultuuriteksti teises keeles edasi anda kahel moel – kodustava või võõrapärastava tõlkeviisi kaudu. Kui tõlkija valib võõrapärastamise, muudab ta tõlkimise käigus võõrapärase lugejale teadlikult nähtavamaks. Originaalitruudus nõuab seda, et tõlkija võtaks teksti vahendajana julgema ja aktiivsema rolli, muutudes seeläbi justkui teose kaasautoriks. Kodustamine eeldab aga võõrapärase muutmist lugejale tuttavaks: lähtekultuuri teksti vahendamisel lähtutakse sihtkultuuri ja -keele väärtustest, et lugejal oleks lihtsam tõlget mõista. Mõlemal tõlkeviisil on omad eelised ja puudused. Seetõttu on ka tõlketeaduses palju arutletud selle üle, kuidas peaks neid rakendama, et tõlketekst avaks lugejale võõrale kultuurile eriomast, kuid ei jääks samal ajal liiga keeruliseks.
Mõistete väljakujunemine
Kaht tõlkeviisi on tõlkeajaloos vastandatud juba alates 4.–5. sajandist ja seda on tähistatud erinevalt. Kodustamise (domestication) ja võõrapärastamise (foreignization) mõistetele sillutas aga teed Friedrich Daniel Ernst Schleiermacheri 1813. aastal avaldatud analüüs, mis põhines tema esseel „Erinevatest tõlkimisviisidest” („Über die verschiedenen Methoden des Übersetzens“). Tema käsitluses välistavad kaks tõlkeviisi teineteist. Ta väidab, et tõlkija on sunnitud langetama valiku neist vaid ühe kasuks – astuma lugeja või kirjaniku poolele. Tema teooriat arendas edasi Ameerika tõlketeadlane Lawrence Venuti, kes tuletas terminid 20. sajandi lõpus taas meelde – tänu sellele leidsid need oma koha ka nüüdisaegsetes tõlkeuuringutes. Venuti idee oli esialgu poliitiline – selle järgi on kodustamine negatiivne nähtus, mis on omane domineerivale, etnotsentristlikule ja imperialistlikule kultuurile, kus ei soovita aktsepteerida tõlke kaudu vähemuskultuure. Erinevalt Schleiermacherist ei leia Venuti, et need kaks tõlkeviisi saavad eksisteerida teineteiseta: igas tõlkes on paratamatult koos mõlemad lähenemised.
Kodustamine või võõrapärastav tõlkimine?
Kodustamine on ühelt poolt mugav viis, kuidas tõlkija saab tõlkeraskuseid ületada, ise võimalikult nähtamatuks jäädes. Nii sünnib lugeja ootustele vastav – tõlkelist olemust varjav – tekst, mille stiil on ühtlustatud valitsevate kultuurinormidega ja seeläbi kultuuriruumi lugejale hõlpsalt mõistetav. Teisest küljest ei luba taoline lugeja kultuuritaustaga igati arvestav tõlge tal teist kultuuri tundma õppida ja nii ei täida tõlge oma tegelikku eesmärki. Avatus võõrale kultuurikontekstile muudab lugeja keeletaju rikkalikumaks ja võimaldab tal välismaailma tundma õppida, samuti tugevdab see kultuuridevahelisi seoseid. Samas paneb üleliia võõrapärastav tõlkeviis, mille tõttu tõlkija on oma tegevusega nähtav, lugeja ebamugavasse olukorda: teksti on keerulisem jälgida ja kultuuriteave võib teinekord isegi liiga kaugeks jääda – selle mõistmine võib olla raskendatud.
Eeltoodule toetudes on selge, et kumbki tõlkeviis üksi kultuuridevahelist dialoogi ei edenda ega kultuuride erinevustest tingitud proovikividest jagu ei saa. Seetõttu pole oluline argumenteerida selle üle, kumb tõlkeviis on teisest etem. Hea tõlkija ei püüa teksti sihtkeele kultuurikontekstiga ülemäära kohandada ega seda kunstlikult võõrapärastada, vaid kasutab mõlemat tõlkestrateegiat läbimõeldult, arvestades ka kultuuride kaugust. Ka ei ole tingimata vajalik, et tõlkija jääks kultuurikonteksti vahendajana tõlkes üdini tagaplaanile, pigem on oluline see, et ta ei muudaks tõlketeksti raskesti loetavaks.
Kasutatud allikad
Ajtony, Zsuzsanna 2017. Taming the stranger: Domestication vs foreignization in literary translation. – Universitatis Sapientiae, Philologica 9(2), 93–105. https://doi.org/10.1515/ausp-2017-0020
Kaldjärv, Klaarika 2007. Autor, jutustaja, tõlkija Borgese autofiktsioonid eesti keeles. Doktoritöö. Tartu Ülikool, filosoofiateaduskonna germaani, romaani ja slaavi filoloogia instituut. Tartu. http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/4762/kaldjarv_klaarika.pdf
Laan, Mari 2006. Reaalide tõlkimine hispaaniakeelse kirjanduse eestindamisel. Magistritöö. Tartu Ülikool, filosoofia teaduskond, germaani-romaani filoloogia osakond. Tartu. https://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/1309/laanmari.pdf?sequence=5&isAllowed=y
Lawrence, Venuti 2000. ¿Será útil la teoría de la traducción para los traductores? – Vasos comunicantes 16, 26–35.
Paloposki, Outi 2011. Domestication and foreignization. – Y. Gamber, L. van Doorslaer (toim.), Handbook of Translation Studies 2. Amsterdam, Holland: John Benjamins Publishing Company, 40–42. https://doi.org/10.1075/hts.2.dom1
Rutheord, John 2002. La domesticación de don Quijote. – R. Álvarez (toim.), Cartografías de la traducción. Del post-estructuralismo al multiculturalismo. Salamanca: Almar, 215–232.
Schleiermacher, Friedrich 1997. On the different methods of translating. – André Lefevere (toim. ja tlk.) Translating Literature: The German Tradition from Luther to Rosenzweig. Assen: Van gorcum, 67–89.
Talvet, Jüri 2006. Mõtteid tänapäeva tõlkefilosoofiast. Kas antropofaagia või sümbioos. – Keel ja kirjandus 4, 353–364.
Torop, Peeter 2011. Tõlge ja kultuur. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Yang, Lijun 2014. The Application of Foreignization and Domestication in the Translation. – Proceeding of the International Conference on Education, Language, Art and Intercultural Communication 14, 321–324. https://doi.org/10.2991/icelaic-14.2014.81
