Kuidas kirjutada luuletust?

1. Mäng, mäng, mäng!

Enne kirjutama hakkamist veendu, et sa luuletamise protsessi ei kardaks. Luule on oma olemuselt mänguline – luuletuse saab ka siis, kui võtta üks sõna või fraas ja hakata seda igapidi väänama ja pöörama. Nii on teinud näiteks Paul-Eerik Rummo:

/…/

TIDIRIDI PAH

TIDIRIDI HUP TIDIRIDI PII TIDIRIDI DII

LÄHEN PAHUPIDI DII LÄHEN PAHUPIDI DII

KOHE LÄHEN PAHUPIDI KOHE LÄHEN PAHUPIDI

KOHE KOHE LÄHEN LÄHEN PAHU PAHU PIDI PIDI

/—/

Kui sa juba tead mingit sõna või fraasi, mille luuletusse tahad panna, kirjuta see endale paberile üles, ütle kõva häälega välja või tee mõlemat. Seejärel hakka sellega mängima – otsi riime, vaheta silpide asukohta, muuda või vaheta sõnade esitähti jne. Niiviisi võib vahel täiesti juhuslikult leida midagi geniaalset või vähemasti lõbusat.

Võib isegi öelda, et luuletamine on suuresti nagu tantsimine: enamik inimesi suudab seda teha, kui esimesest krambist üle saab. Ja kui öeldakse, et tantsi, nagu keegi ei näeks, võib ka öelda, et luuleta, nagu keegi ei loeks. Mis muidugi ei tähenda, et iga paberile pandud rida on hea või poeetiline. See aga ei peaks olema kirjutaja esimene mure (selle postituse lõpuotsast leiad nipid, kuidas pärast mõningast kirjutamist oma luuletus paremaks toimetada).

Unusta õigekiri! Isegi kõige tõsisem luuletus väänab tegelikult keelt, see on juba luule definitsioonis kirjas. Kuid kui hirm valesti kirjutada põhjustab krampi luuletamise ees, siis selle vastu on lihtne rohi – Eesti Keele Instituudi kodulehekülg.

Kirjuta Google’isse sõna, mille kirjapilti või käänamist sa täpselt ei tea, ja lisa otsingu lõppu „eki“ – enamikul kordadel jõuad niiviisi ilma suure otsimiseta kohe õige vasteni.

N-ö valekeelsus võib aga olla samuti luuleline võte. Seda on näiteks kasutanud Joosep Vesselov järgmises luulekatkes:

kulasi radiot ja sält tull JÄRRJEST häüd udiseid!

ammu pole ni olnu et kustkilt ülsse häüd udiseid kuless

a mul oli pahatuju jama mudugi kohe naksi tõlglendama

endal negativiss är kõik näütess tiktor ütel JUMAL ON OLEMAS!

ja ma mõtli et isssssver mista minusugesega pialenakass

ma lähe nüd õkkva põrguhe ennem ku ma ärki sure ma jo

sadanaski patusem ülenni rissimatta ja puha ja veicgei

/—/

2. Teema

Juhul, kui sul suurt inspiratsioonipuhangut juba peal ei ole, siis tasub alustada kirjutamist teemapüsitusest. Loodetavasti on sul peas olemas keskne idee, millest kirjutada soovid – armastus, kodukoht, kassipojad, jalgpall või mis iganes. Nüüd tuleb valida spetsiifiline vaatenurk.

Näiteks tead, et tahad kirjutada kodukohast – seejärel vali, kas soovid luuletada kodukoha loodusest, inimestest, loomadest või hoopiski sellest, mis kodukoha koduseks teeb (neid vaatenurki võib olla lõpmatul hulgal). Võid teha väikse ajurünnaku: kirjuta üles kõik esemed, olendid, tunded, meenutused, mis sul kodukohaga seostuvad, ja pärast vali nende hulgast endale armsamad ja tähenduslikumad välja.

Katsu minna luuletuse sisse. Vali kirjutamiseks oma teemaga seotud olukord, milles oled tundnud mõnda suurt tunnet – rõõmu, kurbust, elevust, üllatust, kahetsust, kirge, pühalikkust vms. Mis sinus seda tunnet tekitas? Kus sa parasjagu olid? Kuidas sa ennast tundsid? Oli see tunne kehaline või vaimne? Mis kell oli? Kas sul oli külm või kuum? Mida sa veel enda ümber nägid? Kuulsid? Tundsid? Maitsesid? Kas enne sündmust oli juhtunud midagi tähenduslikku (ettekuulutavat)? Või juhtus pärast midagi? Kas keegi oli ses hetkes veel? Kirjuta vastused üles – nende põhjal saad hakata juba luuletust ennast looma.

3. Sisu

Ära ütle, vaid näita – see on põhiline reegel, mida luuletust kirjutades tuleb meeles pidada. Luulekeelele on iseloomulik kujundlikkus: asju ei öelda välja otse ja prauhti, vaid mängeldes, ilutsedes, vihjates.

Siin on mõned kujundid, mida luules kasutatakse.

Epiteet – kaunistav või kirjeldav omadussõna (nendega ei tasu liialdada!).

• veripunane kuu, harras vaikus

Võrdlus – otsene võrdlus, kus mõlemad võrreldavad on välja toodud.

• kaunis kui taeva kuma

Metafoor – kaudne võrdlus, kus teksti jääb alles vaid see, millega võrreldakse.

• kivikõrb (linn), veesilm

Metonüümia – võrdlus, kus kaks võrreldavat on omavahel lahutamatult seotud ajalise, ruumilise, põhjusliku, päritolulise vm suhte kaudu.

• lugesin Tammsaaret (Tammsaare raamatuid)
• ma olen suur kõrv (ma kuulan tähelepanelikult)

Oksüümoron – vastandlike, kokkusobimatute mõistete ühendamine.

• kriiskav vaikus, magus valu

Isikustamine – elututele objektidele elusate omaduste omistamine.

• vihm vilistab, sõstrad punastavad

Proovi vältida juba palju kasutatud kujundeid. Leiuta nende asemel mõni uus või muuda vana värskemaks, pöörates seda kuidagiviisi pahupidi.

Kirjelda, loenda! „Sa oled ilus“ asemel võid armastusluuletuses välja tuua põhjused, mis selle inimese ilusaks teevad. Mingit hetke meenutades loe üles kõik mõtted, mis sul tookord peas olid. Kirjeldamine ja loendamine aitab luuletuses sisemist pinget luua ja sellega paremini suhestuda.

Vali sümbol, mille ümber luuletust looma hakkad (soovitatavalt üks luuletuse kohta). See võiks olla midagi, mis on sulle tähenduslik – näiteks meenus sulle, et kuulsid ükskord lapsepõlves, kuidas su kodutalu ümber puud laulsid. Selle sümboli ümber saad hakata luuletuse maailma looma: mida nad laulsid? (Näiteks, kui sulle tundub, et kuulsid justkui ooperimuusikat, siis siit saad juba kirjeldada-samastada seda ooperi elementidega. Mõni jämedam puu laulis baritoni, peenem tenorit, kokku kõlasid kaunid kolmkõlad jne.)

Alati ei pea kasutama suuri sümboleid. Pista luuletusse hoopis mõni huvitav sõna, mille kõla sulle meeldib. Sõna, mida su vanaema kasutas, aga muud inimesed su ümber ei kasuta. Või leia mingi huvitav riim. Seejärel hakka sellega mängima, loo terve maailm hoopis mõne pealtnäha väikse sõna ümber.

Tähenduslikkus

Luuletusel võiks üldjuhul olla ka mingi tähendus. Mõni ootamatu pööre või viide poliitilisele olukorrale, mõnele üldinimlikule tundmusele vms – midagi, millega lugeja saaks samastuda. Lase tal mõelda surmale, armastusele, igavikule, lõplikkusele.

Näiteks eespool toodud laulvate puude näite puhul on võimalik pöörata see sümbol ümber ja öelda, et nüüd on puud tummad. Ja sealt edasi vihjata ja küsida, miks see nii on. Varjavad nad end langetustraktori eest? Või pole enam vanaema, kes neile ette laulaks?

Iga tähendust-tõlgendusvõimalust ei pea luuletuses lahti kirjutama. Jäta lugejale maiuspala – mitmeti tõlgendatav puänt.

4. Vorm

Kas enne valida välja luule vorm või hakata kirjutama ja siis vaadata, mis vormi luuletus võtta tahab, on igaühe enda eelistuse küsimus. Algajale võib olla vahel lihtsam sisu luua valmis vormi. Sellisel juhul tasub mõelda, kas soovid kirjutada riimluulet või vabavärssi. Mõlemal võimalusel on omad plussid.

Riimluule      

Luuletus võib, aga kohe kindlasti ei pea riimuma üle ühe rea (ABAB). Riimiskeeme on mitmesuguseid, näiteks ABBA:

Ju toomehelbed jätnud jumalaga

ja sirelite õitseaeg on käes:

kõik pungad pakatavad täies väes,

kõik põõsad sinetavad aia taga.

/—/

                     Marie Under „Sirelite aegu“

Või ABAAB:

Minagi olin Arkaadia teel,

kuigi ma sündisin saunas.

Mõnikord mõtlen, ma läheksin veel,

Muretu nooruk Arkaadia teel,

Marssalikepike paunas.

/—/

            Karl Ristikivi „Arkaadia teel“

Võimalikke riimiskeeme on veel palju ja koos riimiga tekib luuletusse rütm. Värsiskeemide teooria on üsna keeruline (huvilised võivad lugeda poeetikaõpikut), aga algajale võib kasu olla ka järgmisest nipist.

Ära karda võtta mõnda juba olemasolevat luuletust (või miks mitte ka laulusõnu) oma riimiskeemiliseks aluseks. Mitte plagieerimise, vaid lihtsalt vormi tajumise mõttes.

Kui kohe häid riime pähe ei tule, kirjuta välja kõik riimid, mis sulle meenuvad. Vaata neid ja vali välja mitte need, millega on lihtne uut rida kirjutada, vaid need, mis su luuletuse tähendust kanda aitavad. Väldi liiga tavalisi ja palju kasutatud riime, näiteks karu-aru, siin-viin. (Midagi põnevamat võiks olla näiteks karu-Ihamaru, siin-distsipliin).

Kui sul endal väga palju riime pähe ei tule, siis on võimalik ka õigekeelsussõnaraamatust neid otsida, kui asendad sõna esimese tähe *-iga. Näiteks sõnaga „karu“ riimuvaid sõnu leiad nii, kui kirjutad otsingulahtrisse „*aru“.

Vabavärss

Vabavärsis kirjutamine võib esmapilgul tunduda lihtsam kui riimidega jändamine. Kuid tihtipeale on riimideta hoopiski raskem luuletuse mõjusust ja rütmilisust saavutada. Lisaks võib olla keeruline tajuda, millal luuletus lõpetada. See muidugi ei tähenda, et vabavärssi kartma peaks.

Üks algajale sobiv vabavärsiline luulevorm on näiteks haiku, mis vormiprobleemi lahendab, andes kirjutajale ette kindla silpide arvu: viis esimeses, seitse teises ja viis kolmandas reas. Haiku on pärit jaapani kultuurist ja sisaldab traditsiooniliselt vihjet aastaajale:

aeda pühkides

lume unustab ära

see minu luud

Matsuo Bashō „*** aeda pühkides…”, tõlkinud Rein Raud

Kui jaapani 5-7-5 haiku tundub sulle liiga tavaline, proovi kirjutada n-ö eesti haiku – 4-6-4 vormis.

5. Luuletuse stiil ja toimetamine

Nüüd on su luuletusel teema, vorm ja sisu olemas. On aeg toimetamiseks. Kuigi luuletuse mitmed aspektid on maitse ja eelistuse küsimus, võib välja tuua siiski paar lihtsat nippi, kuidas oma värske luuleteos poeetilisemaks muuta.

Ta kõlagu!

On olemas luuletusi, mis on kõige mõjusamad tekstina lugedes (nagu eespool näiteks toodud Vesselovi luuletus või ruumilisi võimalusi ära kasutavad luuletused). Leidub ka spetsiaalselt esitamiseks kirjutatud luuletusi, naguluuleprõmmudel ehk slämmidel ette kantakse. Luuletuse kõla on aga pea iga luuleteose puhul olulisel kohal ja algajal tasub selle peale kindlasti mõelda.

Loe oma luuletuse mustand endale kõva häälega ette. Kas see kõlab ladusalt (väga hea!) või lohiseb mõnest kohast? Kui see päris ladusalt ei kõla, katsu mõelda, miks – kas luuletus on rütmist väljas, kuna sõnad ei kõla hästi kokku või on neid lihtsalt liiga palju?

Kõlavamaks aitab luuletust muuta näiteks algriim (rongi rattad ragisevad). Esitähtede kordus loob luuleridadele sisemise rütmi. Võid ka riimiga mängida – alati ei pea see olema värsirea lõpus, vaid võib tabada lugejat ootamatult rea alguses või keskel. Samuti võivad riimuda ühe sõna asemel kaks: viimases reas – liivased sead.

Vähem on rohkem – see on teine tähtis reegel, mida luuletamise puhul meeles pidada. See käib nii sisu (ära katsu liiga palju erinevaid tundeid ja sümboleid ühte teksti mahutada) kui vormi kohta (tihtipeale on luuletused kehvad seetõttu, et sisaldavad liiga palju sõnu või salme). Sõnade või fraaside väljajätt on tegelikult väga mõjus poeetiline võte. Näiteks võib tuua Juhan Liivi luuletuse „Rändaja“ esimese salmi, kus poeet, selle asemel, et öelda „Tulin linnast, aga ma ei leidnud ikka tööd kusagilt ja lund sadas väga kõvasti ja see tulek tegi mu hirmus näljaseks“, on kirjutanud järgmist:

Tulin linnast. Lumesadu.

Tööd ei leidnud kusagilt.

Lumesadu. Jalad väsind.

Läbi, läbi näljane.

Kirjuta üles lause või fraas, mida soovid luuletuses kasutada, ja proovi sealt kustutada nii palju sõnu, kui vähegi saad – tihtipeale läheb kirjutatu niiviisi lähenedes poeetilises mõttes paremaks. Sama saad teha tervete salmidega – vahel võib mõne salmi ärajätmine jätta õhku põneva müstika.

Maksab aga tähele panna, et Liiv ei ole selles luuletuses siiski kõike võimalikku ära kustutanud, vaid hoopis näiteks korranud sõnu „lumesadu“ ja „läbi“. Kordus on ka väga tugev poeetiline võte, mis aitab teatud osi luuletusest rõhutada ning luua teosesse sisemist rütmi.

Niiviisi on teinud Liiv luuletuses „Lumehelbeke“:

Lumehelbeke

tasa, tasa

liugleb aknale,

tasa… tasa…

Nagu viibiks ta

tasa, tasa,

mõtles tulles ka:

tasa, tasa!

/—/

Alati ei ole aga sõnakordus hea asi. Kui kipud näiteks liialt tihti kasutama sageli ette tulevaid omadussõnu (nt ilus, hea), tasub mõelda, et äkki saab need asendada mõne huvitava sünonüümiga või on sama mõtet võimalik kuidagi kujundlikumalt väljendada.

Sünonüüme leiab kõige hõlpsamini „Sünonüümisõnastikust“.

Kui oled oma luuletuse toimetajapilguga üle vaadanud ja see tundub ikka kuidagi liiga tavaline või sarnane mõne teise teosega, siis ära heida meelt – äratundmisrõõm on samuti tähtis luule element. Kogu luule paigutub niikuinii ühtsesse kultuuritraditsiooni, mis on täis nii vormilisi kui sisulisi viiteid varasematele teostele. Kui selline olukord tekib, tasub hoopis viide rõhutatult välja tuua. Viiteid kavalalt kombineerides võib saada vägagi värskelt mõjuva luuletuse.

Tasub ka viidata nähtustele väljaspool luulet – näiteks mõnele internetimeemile, tuntud fraasile, värskele uudisele jne.

Sinu poolt on nüüd kogu töö tehtud ja ahjusoe luuletus valmis. Enne selle lõplikku avaldamist ei tasu karta küsida toimetamisabi või lihtsalt tagasisidet oma tuttavatelt. Mitu pead on ikka mitu pead. Hoogsat sulge kõigile!

Et saada kätte luuletuse kirjutamise tunnetus, tasub enne lugeda võimalikult palju teiste inimeste luulet nii erinevas vormis kui erinevatest ajastutest ja žanritest.