Kuidas panna teosele pealkirja?
Pealkiri esineb kirjanduses, kujutavas kunstis, muusikas – loomevaldkondades, kus valmib taies, teos, objekt, ese, kujutis, üritus, film, lavastus, heli- või kunstiinstallatsioon, performance vms. Sotsiaalmeedia on teinud meist kõigist sisuloojad ja oma teoste, fotode või mälestuste pealkirjastamine on muutunud märkamatult igapäevaseks tegevuseks. Pealkirjad ümbritsevad meid kõikjal ja me ise edastame enda kohta maailmale sõnumeid pealkirjade kaudu. Samal ajal püüavad pealkirjade massiiviga endale tähelepanu reklaamitootjad ja meediaväljaanded, et inforuumi tihedas konkurentsis oma sõnumeid edastada. Enne veel, kui tutvume teose endaga, loeme selle pealkirja ja tulvavas infovoos võib juhtuda, et pealkiri jääb ainsaks kokkupuutepunktiks teosega. Täpne pealkiri määrab sõnumi, mis teosest kõlama jääb.
Kõik algab pealkirjast
Hea pealkiri tõmbab kui värav, mis äratab huvi ja paneb kätt sirutama, et see avada; juhatades kätte teeotsa, annab esimese tooni häälestuseks, teose vastuvõtmiseks. See on magnet, mis sunnib peatuma, seisatama, kuulatama – mida tahetakse öelda? Pealkiri aktiveerib vastuvõtukanali ja omavahelises sümbioosis teosega avab laiema ruumi, mis on täis assotsiatsioone, seoseid ja tähendusi. Pealkiri võib käivitada intriigi, manipuleerida või edastada varjatud sõnumit. Pealkirjal on ka praktiline pool. Selleks, et teost arvuti kõvakettalt üles leida, on vaja teada selle koodi – pealkirja. See on teose tunnus, kaubamärk ja erisus. Nii nagu inimesel on nimi, nii on teosel pealkiri.
Võib ette tulla olukordi, kus pealkiri on olemas enne teose valmimist. Sellisel puhul võib autorit õnnitleda, kuna siis on lootust, et teos kasvab pealkirjast orgaaniliselt välja – pealkiri on kui seeme, millest teos võrsub, ja ei ole kahtlust, et need kuuluvad omavahel kokku. Pealkiri moodustab teosega ühtse terviku, mis on ideaalseim pealkirja ja teose suhe.
Kui pealkiri ilmutab end teose loomise käigus, hakates protsessi mõjutama, kasvab see samuti sarnasel moel teosega kokku. See on loomulik ja mugav viis pealkirja sünniks, kuna loomeprotsessis ei ole vaja pealkirja panemisele eraldi tähelepanu pöörata. Võimalik on ka, et pealkiri ilmutab end teose valmimise hetkel ning asetub teosele sama loomulikult kui i-le täpp.
Mida aga teha, kui pealkirja ei ole või see ei sobi?
Kuidas leida õige pealkiri?
Pealkirja panemine sarnaneb lapsele nime valimisega, kus mõni nimi tundub küll tore ja ilus, aga pole see õige. Nagu lapse nimigi hakkab pealkiri mõjutama teose käekäiku ja iseloomu. Võib juhtuda, et ühel hetkel on olukord, kus teos on, aga:
a) pealkirja ei ole;
b) pealkirju on mitu, kuid ükski ei ole ideaalne.
Milliseid samme astuda pealkirja sünniks?
Kui pealkirjastamisega ei ole kiiret või kui variante on mitu, võib võtta aega mõtlemiseks. Kui panna teos kõrvale, tegeleda vahelduseks muude asjadega ning leppida olukorraga, et hetkel sellel pealkirja ei ole, on väga tõenäoline, et pealkiri mingil hetkel ilmub. Isegi kui seda ei juhtu, toob lahtilaskmine olukorda värsket energiat ja asi edeneb jõudsamalt lahenduse poole.
Teine võimalus on n-ö pommitada oma teost erinevate pealkirjadega ja vaadata, millisega tekib side ja millisega mitte. Pealkirja variandid võib ka välja kirjutada, sest see aitab ideid paremini visualiseerida. Need pealkirjad, mis ei sobi, tuleb välistada ning uurida pigem neid, millel on potentsiaali.
Kolmas variant on siduda kujutluses pealkiri mõneks ajaks teosega ning jälgida, kas see kinnistub ja kasvab teosega kokku või muutub võõramaks. Mängulisi ja tunnetuslikke võtteid ning ajafaktorit kasutades võib pealkirja panemisest kujuneda täiesti omaette naudingut pakkuv loomeprotsess.
Kui eelistada analüüsi, siis tuleks selgusele jõuda küsimuste kaudu. Kellele on teos mõeldud? Millist aspekti, stiili, teose omadust või seisundit tahetakse pealkirjaga aktiveerida? Kas pealkiri peaks olema pigem informatiivne või assotsiatiivne? Missuguse häälestuse see loob? Millega ja kelle huvi äratab? Milline on pealkirja seos teosega? Viimase küsimuse vastus võib suuresti varieeruda olenevalt sellest, millist seost soovitakse välja tuua: kas pealkiri on otseselt seotud teose mõne omaduse või tegelasega või seisab see teosest väljaspool ja loob teosega kontrasti või täiendab seda.
Maailmakirjanduse tähtteoste pealkirjad tõmbavad kui magnet enda poole, äratades kujutlusi kaante vahele peidetud maailmast. Libistades lapsena peopesaga üle raamaturiiuli, tekitasid just pealkirjad „Idioot“, „Sume on öö“, „Kellele lüüakse hingekella“, „Tundekasvatus“, „Elujanu“ kujutluspildi hiiglaslikust veealusest jäämäest, mille tipp ahvatlevalt peibutas. Haruki Murakami ja Michel Houellebecq on head näited nüüdiskirjanikest, kes kroonivad oma teoseid intrigeerivate ja hüpnotiseerivate pealkirjadega.
Kui heidame pilgu taas sellele riiulile, tundub, et teose pealkiri peaks andma edasi ühel ajal võimalikult palju ja samas nii vähe kui võimalik. See peaks äratama huvi ja tõmbama enda poole, tekitama rikkalikult seoseid, olema täpne ja lööv loomulik teose osa. Oleks justkui reegel, et pealkiri olgu pigem lühike ja lööv kui pikk ja lohisev.
Samas – lühikese, ühesõnalise pealkirja oht on jääda lakooniliseks. Kui ühesõnaline pealkiri ei hakka elama ja mõjub kuivalt, on kasulikum toetada seda sõna või sõnadega, mis tekitavad huvitavaid seoseid. Näiteks „Norra mets“ ja „Kaart ja territoorium“, mis on küll kujunditena teosesse põimitud, aga mõjuvad ka eraldiseisvatena kütkestavalt. Praktikas laiemalt levinud lühemate pealkirjade foonile asetub vahelduseks kenasti ka mõni ülemäära pikk pealkiri, mis äratab tähelepanu oma erilisusega, näiteks „Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus“.
Pealkirja pannes on oluline arvestada kontekstiga, sest selle tõttu võib tähendus muutuda ja kuigi meile tundub, et sõnad on konkreetse tähendusega, sisaldavad need toone ja varjundeid, mis erinevates olukordades kõlavad erinevalt. Konteksti loovad teose stiil ja iseloom koostöös teiste teguritega – kujundus, taust, koosseis jne. Näiteks pealkiri „Rahu“ mõjub erinevalt sinisel või punasel taustal. Kui lisada veel erinev kirjastiil ja mängida värvitooniga, siis võib tähenduse ja mõjuga lõputult varieerida.
Kirjandusteost pealkirjastada on mõnevõrra lihtsam kui teistes loomevaldkondades, kuna võib lähtuda otse tekstist ja seetõttu on kombinatsioonimäng käepärasem. Kujutavas kunstis ja muusikas on keerulisem, sest siin sünnib autori looming sõnadeta tasandil. Leida sõnulseletamatule sõnaline vaste võib heliloojale või kujutavale kunstnikule olla suur proovikivi, millest paraku ei ole võimalik mööda minna. Muusikamaailmas on pealkirjastamisprobleemi aidanud lahendada oopuste, sümfooniate, süitide, klaveri- ja tšellopalade jm nummerdamine. Sarnase lahenduseni on jõudnud ka paljud kunstnikud, kasutades nummerdatud seeriaid, motiive, kompositsioone, objekte jne.
Sõnameister, kelle fookus on just sõnade kaudu peenemate tundeaistingute väljendamisel, võib aidata pealkirjastamisega, et teose värvide või helidega loodud mõju ei kaoks. Olukorras, kus heliteose või kujutava kunsti taiese loojal seostub oma teosega mõni sõna või mõte, aga on tunne, et see mõjub pealkirjana toorelt või kohmakalt, võib uurida poeetide samateemalisi tundepilte ja assotsiatsioone. Unustusse vajunud poeetide sõnakasutus mõjub tänapäevases üha kitseneva sõnavaraga maailmas vaimustavalt oma nüansside ja kujundite rikkusega – Yeatsi, Plathi, T. S. Elioti, Whitmani, Frosti, Rilke, Dickinsoni, Blake’i, Rimbaud’, Baudelaire’i jpt imeliste autorite looming on kättesaadav igaühele ja valmis toitma meeli inspiratsiooni sädemega, samuti leiab põnevaid nüüdisluuletajaid. Peale selle, et nii avaneb looja keelemaailma lainepikkusele ja leiab oma teosele pealkirja, võib niisugune otsing ja kombinatsioonimäng anda inspiratsiooni järgmiste teoste loomiseks.
Loe ka meie tõlkebüroo teisi postitusi
Milline on õnnestunud pealkiri?
Veebilehe tiitel ja metakirjeldus – mis need on?
