Kui nurr ja urr käivad käsikäes: kuidas suhtlevad inimestega kassid?

Mari-Liis

Avaleht, Blogi, Semiootika03 mai, 2023

Nii mõnigi kassiomanik on end leidnud olukorrast, kus kassiga suheldes viimane vahel mõne „Mjäu!“ vastu kostab. Kas tegemist on pelgalt näugumisega või on toimuv ka mingil moel tähenduslik? Seekordses postituses vaatame lähemalt, milliste huvitavate tähelepanekuteni jõudis üks kasside ja inimeste vahelist suhtlust käsitlev uuring.

Pole küll teada, millal täpselt esimene kass inimesega koos elama hakkas, ent usutavasti sai inimese ja kassi läbisaamine alguse ligi 10 000 aastat tagasi. Hiirepüüdja aitas vähendada toiduvarude kallal toimetanud näriliste osakaalu ning vastutasuks pakkus inimene talle kõhutäidet ja ka peavarju. Aastate jooksul on tavalisest hiirekütist saanud armastatud neljakäpaline sõber. Selle taustal on tekkinud küsimus: kuidas saada ikkagi aru, mida meie lemmik tahab?

Et teise liigi isendit mõista, tuleb tema puhul vaadelda kahte tüüpi käitumist: verbaalset ning mitteverbaalset. Viimase kohta on muidugi vaatlusi tehtud üksjagu. Ilmselt igaüks meist on näinud vahvaid kirjutisi sellest, mida kõike võib välja lugeda kassi saba asendist või mida ütleb kassi magamisasend tema usalduse kohta inimese vastu. Ent märksa keerulisem on välja selgitada, mis tähendusi kannavad kassi häälitsused.

Teooria, justkui loomad räägivad mingisugust keelt, on keeleuurijate seas tekitanud vastakaid arvamusi. Ühelt poolt ei saa väita, et loomadel puudub oma suhtlusvahend – vastupidi, suhtlus on nende elus väga oluline: see aitab nii sööki hankida kui ohutegureid märgata. Ent teiselt poolt tekitab poleemikat väide, et loomade suhtlusvormi võib nimetada keeleks. Seda teemat käsitleme natuke lähemalt ühes varasemas blogipostituses.

Kassihäälitsused sõltuvad nii olukorrast kui ka tema meeleolust

Kasside puhul on siiski märgatud, et neil on teatav varu häälitsusi, mida kasutatakse üsna eesmärgipäraselt. Selle uurimisega tegelesid Rootsi ülikoolide keeleteadlased, kelle eesmärk oli selgitada välja, kuidas nii inimese kõne kui ka kassi häälitsused mõjutavad inimese-kassi suhtlust. Selleks käivitati 2016. aastal projekt „Melody in Human–Cat Communication“ (ehk lühidalt Meowsic), milles loodeti leida vastust kahele küsimusele: kas me saame ikkagi aru, mida kassid meile ütlevad, ning kas kassid saavad aru, mida meie neile ütleme?

Kokku koguti häälitsusandmeid 70 kassilt, kes erinesid nii soo, vanuse kui tõu poolest (näiteks uuriti nii kodukasse kui ka Maine Cooni jt tõugu kasse). Eriti huvitav oli aga viis, kuidas andmeid koguti. Selleks lubasid vabatahtlikud osalejad filmida ennast ja oma kassi erinevates igapäevaelulistes olukordades. Kassi-inimese suhtlust filmiti eraldi kaameraga, lisaks kandis kassiomanik peas väikest kaamerat ning kassi kaelarihmale paigutati väike mikrofon.

Mullu suvel lõpusirgele jõudnud projekti tulemused viitasid sellele, et kassihäälitsused on mitmekülgsed ning sõltuvad nii kontekstist kui ka looma olekust. Ligi 70 kassi lähemal vaatlemisel lõid uurijad nn kassihäälitsuste tüpoloogia, mille järgi võib häälitsusi moodustusviisi alusel liigitada kolme põhirühma: kinnise suuga moodustatud häälitsused, suu avamisel-sulgemisel moodustatud häälitsused ning lahtise pinges suuga moodustatud häälitsused (vt allolevat tabelit).

Häälitsuse moodustamise viis	Häälitsuse nimetus	Häälitsuse kirjeldus
Suu on kinni	nurrumine	Madalaheliline häälitsus, mille ajal kass pidevalt sisse ja välja hingab. Häälitsus võib viidata kassi rahulolule, näljale, stressile, sellele, et ta on sünnitamas või isegi suremas.
Suu on kinni	kurrumine	Lühike ja pehme keelega moodustatud häälitsus, mida kass teeb näiteks tervitamisel või mängides.
Suu läheb lahti ja kinni	näugumine	Kõige levinum (sageli erinevatest vokaalidest koosnev) häälitsus, mida kass kasutab pea igas olukorras.
	kurruv näugumine	Häälitsus, mille puhul on näugumine kombineeritud kurruva häälitsusega.
	kräunumine	Pikk ja korduv vali häälitsus, mida kass kasutab hoiatamiseks.
	paaritumiseks kutsumine	Pikk näugumist meenutav häälitsus, mida kass teeb jooksuajal.
Suu on lahti ja pinges	urisemine	Madal, järsk, pidev ja vibreeriv häälitsus, millega kass soovib hirmutada või hoiatada.
	sisisemine	Järsku väljahingamist meenutav häälitsus, mida kass teeb ohuolukorras. Sisisemisel on kassi suu lahti ja hambad nähtaval.
	kähisev kräunumine	Vali, kõrge ja järsu tooniga häälitsus, mida kass teeb kakluse ajal.
	siutsumine	Lühike, helitu ja pehme häälitsus, milles kass matkib linnuhäälitsust, et lindu enda juurde meelitada.

Häälitsemist esines 19 erinevas kontekstis, ent põhiliselt olid häälitsused seotud mängimise, söömise-joomise, paitamise, transportimise, süllevõtmise või ukse-akna avamise sooviga. Lisaks leiti, et häälitsuste prosoodiat mõjutab ka kassi meeleolu: näiteks sõltus häälitsus sellest, kas kass oli parasjagu stressis, rahulolematu, vajas tähelepanu või oli hoopis rahulolev. Kui kass oli heas tujus või ta esitas omanikule mingisuguse palve (näiteks soovis saada süüa või et talle uks avataks), siis üldjuhul oli tema häälitsus lühike, kõrge ja tõusva tooniga. Kui kass oli aga ebameeldivas olukorras (näiteks pidi minema transpordipuuri) või stressis, siis olid tema häälitsused pikad, madalad ja langeva tooniga.

Järgnevalt on toodud mõningad näited selle kohta, milline oli uuritavate kasside keskmine häälitsus erinevates kontekstides ning olekutes.

Kuidas suhtlevad kassid inimestega?

Samuti huvitas uurijaid, kas see, kui kass suhtleb teise kassiga, erineb sellest, kuidas kass suhtleb inimesega. Ühe analüüsi käigus jõuti järeldusele, et teise kassiga suheldes teeb kass palju mitmekesisemaid häälitsusi, mille hulgas leidub ka selliseid, mida ta inimesega ei kasutaks. Inimestele suunatud häälitsused on üldjuhul kõrgemad ja see peegeldub ka vastupidises olukorras – inimesed kasutavad kassiga suheldes üldjuhul kõrgemat tooni. Omaette küsimus on muidugi see, kes keda jäljendab – kas kass inimest või inimene kassi? Selget järeldust on siinkohal keeruline teha.

Ent selge on see, et kõik kassid (ja ka nende hääled) pole ühesugused. Kõige suuremad eksperdid on sageli loomaomanikud ise. Mida lähedasemad on omanik ja tema lemmikloom, seda rohkem nad teineteise käitumismustreid (ja ka häälitsusmustreid) mõistavad. Kassid on võimelised ära õppima, milline sõna (või pigem häälitsus) tähistab näiteks nende nime; eriti hoogustab seda, kui vastavat sõna kasutada kindlas kontekstis ja järjepidevalt. Samamoodi õpib ka inimene märkama, millise tegevusega koos kass mingit kindlat häälitsust teeb. Eriti jääb see silma siis, kui kostev heli on sootuks uudne – siis teab omanik aimata, et kass on ebatavalises olukorras või seisab tema kodu lävel hoopis võõras kass.