Lillede keel – millest räägivad õied?

Lilled kui salajane kommunikatsioonivahend

Lillede kasutamine sõnumite vahendamiseks pole üldse juhuslik. Kuigi on mõneti raske öelda, millal see omamoodi kodeerimissüsteem alguse sai, siis usutavasti pärineb see türgikeelsest kultuuriruumist, mida tutvustas ingliskeelsele maailmale kirjanik ja luuletaja leedi Mary Wortley Montagu. Vahemikus 1716–1718 külastas ta Osmanite riiki ning jagas muljeid reisikirjade kaudu – needsamad kirjad koondati 1763. aastal ilmunud kogumikku „Turkish Embassy Letters“ (ee „Türgi saatkonna kirjad“). 1718. aastal saatis Montagu sõbrale ühe kirja, mis sisaldas nn türgi armastuskirja; selles loetles Montagu erinevaid lilli ja muid esemeid ning nende väidetavaid tähendusi. Just see loetelu pälvis rohket tähelepanu ning sai eeskujuks tulevastele lillekeeleteemalistele kirjutistele. Nimetatud türgi armastuskirja kommenteeris Montagu järgmiselt: „Ei ole ühtki värvi, lille, umbrohtu, vilja, ürti, veerist ega sulge, millest poleks salmitsetud; võid sõneleda, teha etteheiteid, läkitada nii kirglikke, heasoovlikke kui ka peenetundelisi sõnumeid või isegi uudiseid ilma sulge kordagi paberile panemata.“ („There is no colour, no flower, no weed, no fruit, herb, pebble or feather that has not a verse belonging to it; and you may quarrel, reproach or send letters of passion, friendship or civility, or even of news, without ever inking your fingers.“)

Lillede keele ehk floriograafia (ingl floriography) kasutus hoogustus aga just 19. sajandil, viktoriaanlikul ajastul. Lillede abil vahendati salajasi sõnumeid, mida muidu ühiskonnas suulisel kujul ei soositud. Selleks, et lihtsustadakingitud õite kaudu väljendatud sõnumite tõlgendamist, hakati avaldama mitmesuguseid lillesõnastikke.

Lillesõnastike kirev maailm

Kuigi floriograafia tippaeg jääb 19. sajandi teise poolde, ilmusid esimesed sõnastikud juba varem. Üks esimesi mahukamaid teoseid – „Le langage des fleurs“ (ee „Lillede keel“) – ilmus prantsuse keeles 1819. aastal. Raamat leidis laia lugejaskonna nii Euroopas kui USAs ning üsna pea hakati avaldama ka ingliskeelseid samateemalisi kirjutisi.

1893. aastal avaldas Catherine H. Waterman ülevaatliku sõnastiku „Flora’s Lexicon“ (ee „Floora leksikon“), mis sisaldas lille nimetuse ja tähenduse kõrval ka teavet selle klassifitseerimise ja õitsemise kohta. Samuti oli igale lille kirjeldusele lisatud illustratsioon ning luuletus. Sõnastik püsis menukana veel aastakümneid ning 1855. aastal tehti sellele kordustrükk. Üks teine sõnastik sai tuntuks oma illustratsioonide poolest, s.o Kate Greenaway sulest 1884. aastal ilmunud „Language of Flowers“ (ee „Lillede keel“). Kuigi sisult pigem tagasihoidlik, on tegu siiski ajalooliselt väärtusliku kirjutisega, mis ilmestab kenasti Greenaway kui illustraatori oskuseid.

Nimetatud kirjutised on vaid lillesõnastike maailma koorekiht –  19. sajandil ilmus arvukalt lilleteemalisi sõnaraamatuid, kuna need olid nii populaarsed ja aktuaalsed. Ühe uuringu andmetel ilmus sajandi vältel 113 lillesõnastikku ning 151 muud raamatud, mille pealkirjas kajastus märksõnana „lillede keel“ (ingl language of flowers). Veel ühest uuringust selgus, et vahemikus 1827–1923 avaldati USAs ligi 100 erinevat lillesõnastikku vähemalt 50 autori sulest. Kui aga polnud sõnaraamatut parasjagu käepärast, sai sarnast teavet ammutada ka mõnest (ennekõike naistele mõeldud) ajakirjast, nt Harper’s Magazine’ist.

Selline infoküllus tähendas aga seda, et lilledel oli palju erinevaid tähendusi. Tähendus sõltus nii lillede arvust, värvist kui kombinatsioonidest. Juba üks lill suures kimbus võis muuta selle terviktähenduse negatiivseks – isegi siis, kui kõik teised lilled olid üldiselt positiivse tähendusega. Näiteks kurereha tähendus olenes tugevalt selle värvist: külmemad toonid sümboliseerisid meelehäiret, erksamad toonid aga emotsionaalset tugevust või sõprust. Kui inimene kinkis kimbu, mis koosnes ainult ühte sorti lilledest, siis võis see olenevalt inimesest tähendada kas tunnete ebakindlust või hoopis tugevat armastust. Mõnes kultuuriruumis ei ole praegugi hea märk kinkida paarisarv lilli – see pidavat tähendama surmasoovi. Oma varieeruvuse tõttu sarnaneb lillede keel paljuski inimese loomuliku keelega, näiteks värv mõjutab tähendust samamoodi nagu tonaalsus hiina keeles.

Siiski on lillede keel enamjaolt sümboolne, sest sõnastikke võrreldes nähtub kaks selget joont. Üldiselt valitseb üksmeel selles, millal lillel (või selle kombinatsioonil teiste lilledega) on negatiivne või positiivne tähendus, kuid spetsiifiline tähendus siiski ei pruugi kattuda. Kokkuvõttes võib öelda, et see, milline tähendus anti kingitud lilledele 19. sajandil, sõltus sellest, kust lillekeelseid teadmisi saadi. Seetõttu uurisid nii naised kui mehed lillesõnastikke hoolikalt, et vältida vale sõnumi edastamist.

Lillesõnastike struktuur oli võrdlemisi lihtne: ühes tulbas esitati lillede nimetused ja teises tulbas iga lille võimalikud tähendused. Tavaliselt piirdutigi nende kahe loeteluga – lugeja sai tähestiku järgi otsida üles konkreetse lille ja vaadata selle tähendust. Järgides ajastu esteetilisi norme, lisati lillesõnastikele sageli ka botaanilised illustratsioonid. Mõni sõnastik püüdis jällegi olla informatiivsem, sisaldades teavet näiteks lille leviku, kasvutingimuste ja süstemaatilise kuuluvuse kohta.

Osa raamatuid püüdis sisu rikastada, lisades teistsuguseid lilleteemalisi kodeeringuid: nii näiteks püüti lillede abil aega väljendada, tähistades igat tundi, päeva ja kuud eraldi lillega. Mõni jällegi ilmestas raamatut mõne lilleteemalise mängu või riimiga. Floriograafia kujunes tõsiselt võetavaks alaks, mis levis ka teistesse eluvaldkondadesse – lillesõnastikest kogutud teavet kasutati näiteks entsüklopeediates, sõnaraamatutes (nt 1899. aastal ilmunud „Vest Pocket Webster Dictionary and Hand Manual: Including a Dictionary of the Language of Flowers“) ja botaanilises teabekirjanduses; samuti majapidamisjuhendites ning kalendrites. Kõige rohkem levis aga lillede keel 19. sajandi ilukirjanduses.

Floriograafia kirjanduses ja filmis

Raamatut lugema asudes tasuks teada, mis on iseloomulik sellele ajaperioodile, mil kirjutis ilmus. Selline taustteave aitab tõlgendada raamatu sisu ka siis, kui tegemist on ilukirjandusliku teosega. Kuigi floriograafia jäi hiljem aja hammasrataste vahele, oli 19. sajandil lillede keele kasutus pea sama tavaline kui tänapäeval emotikonide kasutamine.

Nii põimiti lillede kodeeringuid meilegi tuntud teostesse. Ajastu ühed kuulsaimad kirjanikud – Jane Austen, Emily Dickinson ja Charlotte Brontë – kasutasid kavalal moel lilli erinevates olukirjeldustes, et anda aimu sellest, kuidas raamatutegelane end parasjagu tundis. Näiteks 1813. aastal ilmunud „Uhkus ja eelarvamus“ (ingl „Pride and Prejudice“) sisaldab üht sümboolset vihjet loo meespeategelase – härra Darcy – kohta. Kuigi tegemist on pealtnäha kinnise ja uhke inimesega, kaunistab tema perekodu suurejooneline aed. Väidetavalt vihjab see infokild härra Darcy õrnema iseloomujoone olemasolule.

Lillede keel on kandunud ka filmimaailma. 2020. aastal ilmus Netflixi sari „Bridgerton“, mis põhineb Julia Quinni samanimelisel romaanisarjal (2000–2006), mille sündmused toimuvad 19. sajandi esimeses pooles. Kuigi siis oli floriograafia alles tuntust kogumas, ei jäetud lillede sümboolikat kõrvale ei filmist ega raamatust. Keskne roll on loos tulpidel, mida kord tikitakse, kord aga kingitakse, ning seda mitte juhuslikus kontekstis. Tulbid sümboliseerivad kirglikkust, mistõttu ilmuvad tulbid loos välja just sellisel hetkel, kui valitseb romantiline õhkkond. Sümboolsus peegeldub ka osade tegelaste nimedes, mis seostuvad tugevalt tegelaste iseloomujoontega:

• Bridgertoni pereema Violeti nimi tähistab kannikest ning sümboliseerib lojaalsust;
• vanima tütre Daphne nimi tähistab loorberipuud ning sümboliseerib võidukust;
• perekonna noorima tütre Hyacinthi nimi tähistab hüatsinti ning sümboliseerib mängulisust ja sportlikkust.

Väike lillesõnastik

Oma 1993. aastal ilmunud raamatus „Tussie Mussies: The Victorian Art of Expressing Yourself in the Language of Flowers“ kirjutab Geraldine Adamich Laufer, et üks terviklik 19. sajandi lillesõnastik sisaldas enam kui 850 taimenimetust, kus peale lillede loetleti ka eri ürtide, puude, põõsaste, puu-, köögi- ja teraviljade tähendusi. Tänapäeval selliseid sõnastikke küll enam ei avaldata, kuid lillede salakeel pole endiselt hääbunud.

Põhjaliku tervikloetelu asemel esitame siinkohal mõningate Eestis tuntumate lillede võimalikud tähendused, mis pärinevad Catherine H. Watermani 1839. aasta lillesõnastikust.

Iiris – tasakaalukus, koostöö

Kirikakar – tagasihoidlikkus, valgus

Krookus – noorus, hea tervis

Lumikelluke – taassünd, voorus

Meelespea – usaldus

Moon – lohutus

Nartsiss – taassünd, kooselu

Nelk – uhkus, ilu

Nurmenukk – voorus, sihikindlus

Piibeleht – õnnelikkus, süütus

Pojeng – lohutus, ilu

Priimula – stabiilsus

Päevalill – õnnelikkus, lojaalsus

Roos – ilu, elegantsus

Rukkilill – õrnus, lootus

Saialill – tugevus, rõõm

Sirel – armastus

Tulp – püsimatus, kirglikkus

Võilill – usaldusväärsus

Ülane – vananemine