Värvid keeles: sinised õunad ja roheline mesi

Eesti keeles on kokku 11 värvikategooriat – valge, must, punane, kollane, roheline, sinine, lilla, roosa, oranž, pruun ja hall. Nende kaudu paneme paika ka kõik teised värvid, mis spektri äärealadele jäävad, näiteks tumehall, kahkjaskollane ja punakaslilla. Vene keeles on värvikategooriaid aga 12, sest (tume)sinise ja helesinise jaoks on eraldi sõnad синий ja голубой.

Niisugune pealtnäha väike erinevus võib aga mõjutada seda, kuidas vene keele kõnelejad värve tajuvad ja eristavad. Vene ja inglise keelt emakeelena kõnelevate inimestega tehtud katse näitab, et esimesed võivad tume- ja helesiniseid toone teineteisest eristada pisut kiiremini kui viimased. Põhjus võib tõenäoliselt peituda asjaolus, et juba venekeelne igapäevavestlus nõuab hele- ja tumesinise kiiret eristamist: kõiki siniseid kokku võttev sõna lihtsalt puudub.

Kindel muster värvikategooriates

Kui eestlasele näidata kevade esimesi puulehti, keskpäevapäikest ja vanillijäätist, ütleks ta nende värvideks vastavalt heleroheline, kollane ja valge. Elevandiluurannikul räägitava vee keele kõnelejad nimetaksid aga kõiki neid objekte ühe ja sama värvinimega: pluu (hele). Nimelt on selles keeles vaid kolm värvikategooriat: hele (pluu), tume (kpe) ja punane (sain). Täpselt samad värvikategooriad on kasutusel ka teisel pool maakera, Paapua Uus-Guineas räägitavas jele keeles.

Vähe tuntud, industrialiseerimata aladel räägitavaid keeli uurivad teadlased on leidnud, et kui keeles on kindel number värvikategooriaid, võib nende puhul pea alati märgata ühesugust mustrit. Kahe värvikategooria puhul on alati olemas tume ja hele, kolme kategooria puhul lisandub neile punane, nelja puhul roheline või kollane. Sinisega on lugu keerulisem: mõnikord ei eristata seda üldse, mõnikord kuulub see rohelisega samasse kategooriasse.

Evolutsiooni seisukohalt on musta, valge ja punase esikohale seadmine loogiline: tähtsad on päev, öö ja marjad (või liha). Punase värvi pigment on ka kõige silmatorkavam ning seda leidub nii veres, lilledes, puuviljades kui ka maapinnas.

Värvid keeles: Roheline? Ei, sinine!

Kõige rohkem vaidlusi ja segadust põhjustavad värvid on ilmselt sinine ja roheline. Ka Eesti seltskondades lähevad arvamused tihti pooleks, kui jutuks tuleb türkiis: osad raiuvad kui rauda, et see on sinine, teised näevad aga ilma igasuguse kahtluseta rohelist.

Vietnami keeles näiteks ei olegi sinisele ja rohelisele eraldi sõnu: vietnami xanh tähendab meie mõistes nii sinist kui ka rohelist. Lähiminevikus on aga hakatud neid termineid täpsustama: tumesinistele toonidele viidatakse kui xanh dương – „sinine/roheline nagu ookean”, helesinised on xanh da trời – „sinine/roheline nagu taevas” ning rohelised xanh lá cây – „sinine/roheline nagu lehed”.

Ka jaapani keeles oli sinise ja rohelise kohta pikalt kasutusel vaid üks sõna: ao. Traditsiooniliselt on see tõlkes tähendanud sinist ning ehkki tänapäevasesse jaapani keelde lisandus hiljuti sõna midori („roheline“, „rohelus“), pole see veel värvina keelde täielikult juurdunud. Nii nimetatakse nii õunu kui ka lubavat foorituld Jaapanis tihti siniseks. Jaapanisse reisijatel ei maksa aga muretseda: foorituli särab ikka tuttavlikult roheliselt ning ka õunad ei ole pärit ulmefilmist.

Müsteerium taeva värvi ümber

Keerulised lood sinise värviga tulevad ette ka mujal maailmas. Näiteks on vanakreeka klassikat uurides hakatud märkama üsna veidrat tendentsi, kus värvid on meie jaoks täiesti paigast ära. Homeros kirjeldab sõnaga „veinikarva“ nii merd kui ka lambaid, mesi on roheline ning taevas pronksikarva. Terve „Iliase“ ja „Odüsseia“ vältel ei mainita sinist värvi kordagi.

Peale Antiik-Kreeka lugude puudub sinine värv ka Islandi saagadest, India veedade tekstidest ja koraanist. Enne tööstusrevolutsiooni mainiti sinist praktiliselt ainult Egiptuses, mis oli ka esimene kultuur, kus sinist värvi sünteetiliselt tootma hakati. Looduses esineb sinist aga harva ning kui inimesed ei ole sinisega eriti kokku puutunud, ei mõtlegi nad võib-olla taeva või mere värvi peale üldse.

Inimeste ja taeva kummalist suhet arvesse võttes tegi keeleteadlane Guy Deutscher eksperimendi, mille katsealune oli tema väike tütar Alma. Deutscher õpetas talle selgeks kõik värvid, sealhulgas sinise, ent ei maininud lapsele taeva värvi kordagi. Kui tüdrukul kõik värvid juba ammu selged olid, osutas Deutscher ühel päeval taevale ja küsis, mis värvi see on.

Alma oli segaduses. Tema jaoks oli taevas tühjus, olematus – igatahes mitte objekt, millele võiks omistada mingi kindla värvi. Deutscher jätkas aga küsimist, ka päevadel, mil taevas oli eresinine, ning ühel päeval sai ta vastuse: taevas on valge. Nii võib järeldada, et kui inimesed võtavad taevast kui iseenesestmõistetavat eimiskit, ei hakka nad ka selle värvi kallal pead suurt murdma.

Värv kui kultuuriline konstruktsioon

Filipiinidel kõneldavas hanunoo keeles on värvide kirjeldamiseks veelgi keerulisem süsteem: nende värvikategooriad on mitmedimensioonilised. Värvi nimetus ei anna edasi mitte ainult eseme tooni, vaid ka selle tekstuuri ja olemust. Näiteks viitab sõna marara tavaliselt eseme punakale või pruunile toonile, kuid ka kuivusele ja elutusele. Sõna malatuy tähistab rohelist värvi, aga ka niiskust ja värskust.

Nii kirjeldatakse hanunoo keeles värskelt lõigatud bambusevart värvinimega malatuy (mitte marara), sest ehkki värvuselt pruun, on see tekstuurilt märg ja elujõuline. Heledad toonid – kollane, valge – on küll malagti, aga kollased kuivatatud krõbisevad maisiterad on hoopis marara (punane). Värvist sõltumata on kõik värsked puu- ja juurviljad malatuy: nii võib lopsaka punase tomati värvust kirjeldada omadussõnaga, mis tavaliselt viitab rohelisele.

Niisiis ei ole kõikides keeltes ühist ja universaalset süsteemi, mille alusel värve nimetatakse. Samas rõhutab lääne sümboloogia ekspert Michel Pastoureau, et värvid on vaid kultuurilised konstruktsioonid. Kes on öelnud, et meri on sinine? Kuna oleme üles kasvanud ja ümbritsetud teadmisega, et meri on sinine, tekib meil mere ja sinise värvi vahel automaatne seos. Tegelikult võib meri kellaajast, päevast, sellele peegelduvast valgusest ning vee koostisest olenevalt olla nii roheline, valge, punane kui ka must.

Lisaks on loomulik, et värve tähistavad sõnad aja jooksul muutuvad ning nendevahelised piirid hägustuvad või nihkuvad. Kui vanakreeka esmapilgul veidrana tunduvad värvid vee keele konteksti asetada, ei tundugi mee roheliseks nimetamine enam sedavõrd veider: nii (hele)roheline kui ka kollane on heledad värvid ning nende eristamine on võinud ajas kindlasti muutuda. Eks võivad ka mustad lambad päevavalguses tumedat veini meenutada ning merelained päikeseloojangus bordoopunaselt helkida.