Minu keel – esseekonkurss “Minu keel” 2022, II koht
Kuidas see juhtub, ei jõuagi tähele panna. Möödub vaid mõni aasta ja juba ongi vaiksest sülelapsest sirgunud tubli keeleoskaja, kes seab sõnu lausetesse peaaegu niisama hästi kui ema ja isagi. Emakeel ei hüüa tulles, aga tuleb ta igal juhul ning jätab sügava jälje. Või pigem moodustab aluspõhja, lõuendi, mille pind kattub elu jooksul lugematute värviliste pintslijälgedega.
Kõikvõimalike põnevate maailma keelte hulgas, inglise keelest mandariini keeleni, mida võib õppida koolis, lugeda raamatust, kuulata raadiost, leidub igaühel üks, mis on teistest erilisem. Olgu see ema- või isakeel, ainuke või üks paljudest vallatavatest, see on kõige südamelähedasem, kõige armsam – see «minu keel».
Minu keel on see keel, mida, mulle näib, tunnen läbi ja lõhki, ja siiski üllatab ta mind vahetevahel. See on keel, olgugi et väike, või ehk just sellepärast, et väike, mille kõnelemise üle tunnen suurimat uhkust. See on keel, mida selgitan vahel õhinal kujuteldavatele välismaalastele: «There are 14 cases in the Estonian language». «Il n’existe pas de futur dans la grammaire estonienne». See on keel, milles on kõige toredam laulda; keel, mis toob kõige paremaid mõtteid; keel, milles näen värve kõige erksamatena.
Ja sõnad, need annavad minu keelele mingi võlu, mida mujalt ei leia. «Jõudu!» hüütakse ikka aias toimetavale naabrile tagasihoidliku «tere» asemel. «Jõudu tarvis,» vastatakse. «Jätku leiba!», «Ma ei viitsi.», «Mine metsa!» – kui osavalt need fraasid meie eluolu kirjeldavad. Sõnade «öö», «paduvihm» ja «nurmenukk», «järvehaldjas» ja «võililleõisik», «ürgorg», «rabamurakas», «lumehelves», «mannavaht» ja «muinasjutt» ilu peitub lihtsuses.
Minu keel lõhnab nagu sammal ja kõlab nagu kodu.
«Kodu,» hääldan selle sõna välja ja naeratus imbub mu suule. Sees hakkab soe. Mitte ükski teine keel ei suuda kirjeldada minu mustika-männimetsi ja värvilisi sillerdavaid rabalaukaid; vihmasabinat halli Läänemere sogasel pinnal; puude vahelt piiluvat kuldset suvepäikest; käreda pakase põhjustatud väljakannatamatut valu mu sõrmeotstes; maasikalehti kruusatee äärsel kraavipervel, mis igal möödumisel toovad kaasa mõnusa äratundmisrõõmu, mis sest, et tean, et maasikaaeg on ammu läbi, nii, nagu seda võib teha minu keel.
Essee autor: Marie Elise Kanarik
Hugo Treffneri gümnaasium, 10. klass
Emakeeleõpetaja: Tiina Pluum
Teisele kohale jäänud essee autor pälvib 100-eurose raamatupoe kinkekaardi Toimetaja tõlkebüroolt ja kaks priipääset Eesti Noorsooteatrisse.
Foto: Visit Estonia fotopank, Forest Reading, fotograaf Paul Meiesaar.
Loe ka meie tõlkebüroo teisi postitusi
Minu muku keel – esseekonkurss “Minu keel” 2022, I koht
Minu keel – esseekonkurss “Minu keel” 2022, III koht
