Minu keel – esseekonkurss “Minu keel” 2022, III koht

Olen algklassidest saati pidanud endale pähe ajama kamaluga erinevaid luuletusi, värsse ja poeeme, katkendeid ja lõigukesi ning mitmes eri keeles. Kõik sõnad on kellegi kirjutatud ja ritta pandud. Mu meelest on kirjanikud nagu pusle lahendajad – neil on kõik tükid ette antud, ilusa pildi loomiseks peavad nad need õigesti kokku panema. Mõni suur antiikaja kirjanik ei ole ise kirjutanud, ta looming on hiljem paberile pandud. Nuiadega saarlased – kellele sulg, kellele nui – ütlesid ka oma laused, ise nad küllap kirjutada ei mõistnud, aga keegi kuulis, kandis Läti Henrikule sõnumi edasi: seega on mu meelest täiesti aus ja valskuseta õige pidada nuiadega saarlasi eesti esimesteks kirjanikeks. Minu keele esimesed sulesepad olid saarlased paari nuiaga. Missugune teine rahvas suudab endale sellist au ja uhkust lubada?

Minu keeles on palju vandumist ja ropendamist. Vulgarisme on palju ja värvikaid. Inimesi saab kutsuda koera lähisugulaseks, kukekännu peesitajaks ning veel milleks kõigeks aga süda ihkab. Kõigepealt on valikus koledad sõnad – ainult üks sõna teeb kogu informatiivse töö ära. Järgmiseks on fraseologismid ja vanasõnad, mille keeleline väljendusvõimalus on lausa vapustav. Kui need kaks omavahel ühendada, võib tulemuseks olla väga vaimukas, väljendusrikas ja vahva sõnum, näiteks: “käi nagu keravälk …”. Aga minu keeles saab teiste tuju sõnadega rikkuda veel teisitigi. Kui kellelgi on olnud võimalik pealt kuulda mõnd tärkavat kähmlust, siis teab ta, et tihti algavad need hoolitsevate küsimustega, nagu “On sul kõik korras?”, “Tahad midagi?” või  “Meeldib või (vä)?”. Olgugi et järgnev on tihtilugu valus, siis mu meelest on ikkagi väga paljuütlev, et algus on nõnda hoolitsev. Äkki on see eestlusele omane? Heaga negatiivsuse katmine. Räägime kõige ilusamas keeles, mis kõlada saaks, olles seda tehes tõredad, torisevad ning mornid. Keeles on vastupidi ka: “Oh sa sitarattake”, “Sa vana põrsas”, “Mu koerapojakene”. Keegi ei taha olla tegelikult koerapojake või põrsas või selline ratas. Ometi on nendes koledates lausetes väga ilus alatoon. Arvan, et minu keel võib tunduda mõnele välismaalasele, kelle enda keeles seesugust võimalust ei ole, tagurpidi Antsla keel. Räägin head, mõtlen paha. Räägin paha, mõtlen head. Õnneks on minu keel väga laia sõnavaraga ja väga paksude sõnastikkudega. Eesti keeles saab rääkida kõigest ka ilma mingi tagamõtteta. Tagurpidi Antsla murrak on vaid üks väike osa minu keele suurest ampluaast ja sõnaseadmise võimalusest.

Eesti keeles polegi vaja sugu ega tulevikku, sest selles on nii palju sõnu, mis täidavad selle augu, mis paljudes teistes keeltes jääks tühjaks. Nuiadega saarlased, need preestripeksjad, oleksid võinud valida ükskõik kui palju sünonüüme “laulmise” või “papi” asemele: “Unda, unda, taadu!”, “Ulu, ulu, ätti!”, “Leelo, leelo, vaari!” või eriti mitmetähenduslikult “Lõuga, lõuga, tarikas!”. Eesti esimesed kirjanikud võisid valida “laula” ja “papi” tuhande erineva põhjendusega. Äkki ei pidanudki saarlased preestrite palveid lauluväärseks? Ei eal me tea, mis toimus nende peas. Ja see polegi oluline. Teame vaid, et preestrite pead oli pärast saarlastega kokkupuudet väga avatud. Ja see pole praegu oluline.

Minu keeles on tuhandeid võimalusi väljendada ennast ja kõiki oma emotsioone ja nende varjundeid ning rääkida maailma sündmustest ja kodujuhtumistest ja koertest ja kassidest ja kõigest absoluutselt millest veel.

Minu keel on eesti keel.

Essee autor: Joosep Lõhmus

Tartu Tamme gümnaasium, 12. klass

Emakeeleõpetaja: Heily Soosaar

Kolmandale kohale jäänud essee autor pälvib 50-eurose raamatupoe kinkekaardi Toimetaja tõlkebüroolt ja kaks priipääset Eesti Nukuteatrimuuseumisse.

Foto: Visit Estonia fotopank, Bog, fotograaf Arne Teder.