Minu keel
“Kuidas siis läinud on?” küsib vana tuttav, keda viimati nägin pool aastat tagasi ühel sünnipäevapeol. Sõna “hästi” koos tagasihoidliku naeratusega on ainus, mis mul suust välja tuleb. Tegelikult võib-olla polegi kõige paremini läinud ja palju enam on viimase poole aasta jooksul toimunud kui sõnale “hästi” kohane. Sellest hoolimata ei oska ma muud vastata sellisele lihtsale küsimusele.

“Kõik saab korda” näivad tühjade sõnadena, mida öelda inimesele, kes leinab. Ma mõistan teise kurbust ja ma tunnen talle südamest kaasa. Aga kõik, mida ma talle lohutuseks võiksin öelda, tundub liigagi pealiskaudne. Sõnadest jääb jällegi puudu ja mul ei jää muud üle, kui teisele otsa vaadata ja loota, et ta tajub mu kaastunnet.
Seltskonnas ma vaikin mitte sellepärast, et ma ei julge rääkida või mul pole midagi öelda, vaid sellepärast, et enda väljendamine tundub liiga keeruline. Mu mõtted kipuvad paisuma ülemäära suureks ja tunded kisuvad liiga üüratuks ning kui ma neid väljendama pean, siis ma vaid koperdan üksikute sõnade otsa ja tajun, et keegi päriselt aru ei saa, mis mu mõtteis on. Sellisel juhul ongi mul lihtsam lihtsalt vait püsida.
Vaikimine on osa minu emakeelest. Lisaks sõnadele kuulub eesti keelde ka vaikus. Kui palju saab eestlasel ikka sõnu jätkuda, kui ümberringi viliseb karge põhjamaa tuul ja pimedus valitseb varakult? Mõnele võib aga tunduda, et vaikus on kalkus. See, kes vaikib, on ehk liiga ülbe või rumal, et midagi kosta. Nii mõnigi järeldab, et eestlane on kalk nagu seesama karge tuul või pimedus. Kuid eestlane pole tegelikult südametu. Mõnes teises keeles vaikimine tundub lihtsalt ebaloomulikum kui eesti keeles ja seepärast ei saadagi selle kullakarvast aru. Kuldne vaikus, mis eesti keelele on omane, on mõtlik ja empaatiline. Kui eestlase mõtlikkus ja empaatia sõnades ei väljendu, siis tasub tema vaikusestkinni haarata, sest suure tõenäosusega pole see seest õõnes.
Kui oleksin selleks võimeline, siis ma vastaks küsimusele “Kuidas läheb?” palju rohkemate sõnadega, lohutaks sõpraenama kui pilguga ning panustaks vestlusesse sügavamalt kui lihtsalt kuulamisega. Kuid samas tajun, kui väga taoline sõnatus minusse juurdunud on läbi emakeele. Minu keel on vaikusest läbiimbunud ning sõnad jäävad tihtipeale kõrvaliseks. Vahepeal piisab eestlasele vaid vaikivast, kuid sisukast pilgust.
Essee autor: Leen Vallikivi
Hugo Treffneri gümnaasium, 10. klass
Emakeeleõpetaja: Tiina Pluum
Foto: Visit Estonia fotopank, girl on the beach
Loe ka meie tõlkebüroo teisi postitusi

Vaga keel, sügav põhi

Eesti keel ja meel igaviku teel – esseekonkurss “Minu keel” 2022, V koht
