Eesti keel ja meel igaviku teel – esseekonkurss “Minu keel” 2022, V koht

Keel ei ole pelgalt suhtlemisviis. Keel kujundab rahvuslikku identiteeti ja kultuuri. See mõjutab meid rahvana ning määratleb meie rolli laias ilmas. Nagu on öelnud ka Jaan Kross teoses “Wikmani poisid”: “Meid, eestlasi, on niivõrd vähe, et iga eestlase siht peab olema surematus!” Ning miks mitte taotleda seda surematust emakeele kaudu, kirjutades uhkusega taevalaotusesse ja maapinnale ilusaid eestikeelseid ridu loodusest, inimesest ja armastusest. Paraku kõik ilus ei ole alati meeldejääv ning tänaste sündmuste varjus näeme, et inimene väärtustab oma rahvust, keelt ja lippu peamiselt siis, kui neid ähvardatakse temalt ära võtta ja hävitada. Seepärast peaksime vahel kirjutama sinnasamasse maailma kõiksuse lõuendile “vesirooside”, “ööbikute” ja andekspalumiste kõrvale ka sõnu, mille tähendused meis esmapilgul kõhedust tekitavad. Aeg-ajalt peame paratamatult rõhuma inetule, et ilus saaks kirkamalt välja paista.

Eesti riigi algusaastatel kaheldi, kas eesti keel on ka piisavalt paindlik ja rikas, väljendamaks poeetilisi tundmusi, teaduse peensusi ja riigiasju. Kui kerge ongi uskuda, et miski, mida on sajandeid räsitud, orjastatud ja represseeritud, on piisavalt tugev, et mitte vajuda taas minevikus küntud vagudesse, vaid jääda võidukalt balansseerima ebatasasel pinnal vagude vahel. Õnneks oli tollelgi ajal inimesi, kes uskusid eesti keele vägevusse. Nagu küsis retooriliselt Kristjan Jaak Peterson: “Kas siis selle maa keel/ laulu tuules ei või/ taevani tõustes üles/ igavikku omale otsida?”

Laulutuul on olnud alati eestlase aluse purjeis, kandes teda nii loojangusse kui päikesetõusu. Minus tekitas varem sageli hämmastust, kuidas mu esivanemad laulukaare all koos seistes olid valmis kannatama ära kogu Nõukogude propaganda, et vaid saada võimalus õhtu lõpetada viivu vältava ühislauluga “Mu isamaa on minu arm”. Ent pärast seda, kui mõni päev tagasi õlg õla kõrval tuhandetega Vabaduse väljakul Ukraina ja Eesti hümni laulsin, mõistsin ühtäkki oma esivanemaid palju paremini. Mõistsin, et need kordumatud viivud on mingis ajalõimes erilisim, mis ühel väiksel rahvusel olla saab. Ning sedagi, kui habras on inimese sünd ja olemine. Et ka päikesepaiste ja vihmapiisad nahal on privileeg, nagu on privileeg moodustada ja selge häälega välja öelda emakeelseid sõnu, nagu “püstipäi”, “kodu” või “isamaa”.

Essee autor: Anne-Mai Melles

Audentese spordigümnaasium, 12. klass

Emakeeleõpetaja: Toomas Uuskam

Viiendale kohale jäänud essee autor pälvib 20-eurose raamatupoe kinkekaardi Toimetaja tõlkebüroolt.

Foto: Visit Estonia fotopank, Forest Light, fotograaf Stina Kase.