Minu keel

Keeletu ja keeleoskamatu inimene tõstab relvad ja hakkab kõnelema jõu ja valu keeles – külvab kaost, hirmu, valu,surma ja meeleheidet. Keeletul inimesel puudub võime teisi kuulata ja kuulama panna – keelt kaotades kaotame koheselt inimlikkuse. Tundub, et kurjuse keel on lihtsasti õpitav, see jääb iseenesest külge ning muutub tavakäibes igapäevaseks – tarbetult palju on kurjuse keeles rääkijaid ning keele oskajaid ja kasutajaid. Mis oleks, kui unustaksime sootuks, kuidas rääkida sõja, valu ja jõu keeles.

Emakeel suunab omade ja lähedaste juurde – leiab tee koju. Keel lohutab, liidab, suunab, näitab teed, muudab meid ja meid ümbritsevat hellaks ja helgeks. Ei ole tähtis, kui väike on üks rahvus, loeb vaid igaühe soov, oskus ja valmisolekoma keelt kasutada ja ennast kuuldavaks teha. Tarkuse, viisakuse, empaatia, tasakaalukuse ning rahu keeles kõneldavvestlus on ilus igas emakeeles.

Minu emakeelel – eesti keelel – on kodu, soojuse, rahu, lootuse ja vabaduse hääl: selle keele kasutamise õigus ja oskuson privileeg. Liites eesti keele imeilusale ja sillerdavale ning laulvale keelekõlale juurde headuse, hoole ja armastusekuma, muudame oma emakeele võimsaks ja väärikaks tööriistaks ka teistsuguse emakeelega inimeste ja maailma jaoks. Ikka selleks, et kurjuse ja kaose ning valu ja kaotuse asemel saaksime loota armastusele ja õnnele, helgusele ningrõõmule. Ikka selleks, et oskaksime austada ja lugu pidada ka väikese rahvaarvuga emakeelt kõnelevate rahvuste soovening mõista meist erineva emakeelega inimeste vajadusi ja väärtushinnanguid. Selleks, et suudaksime ja saaksime ennast väljendada sõnade, keele ja rahumeelse ning lugupidava suhtlusviisi kaudu.

Uskumatult väljendusrikas ning kaunis eesti keel võimaldab väljendada otsatut kurbust ja piiramatut rõõmu, lubabhõisata õnnest ja nutta leinast. Eesti keel emakeelena on eelis, privileeg – samal ajal ka suur vastutus ja kohustus. Vastutus pidada meeles ja mäletada meie rahva ajalugu ja keele saamislugu, kohustus kasutada meie emakeelt viisakalt,väärikalt, austavalt ja lugupidavalt ka meist teistsuguse arusaamise ja seisukohtadega vestlustes. Eesti keele pidamineemakeeleks on eelis, milline on vaid imepisikesel osal maailma elanikest. Privileeg on hirmuta kõneleda omaenese emakeeles.

Kaotades julguse, võimaluse, ka õiguse rääkida ja suhelda oma emakeeles, kaotame suurema osa oma identiteedist ja päritolust, emakeelel on inimese ja rahvuse kujunemisloos hindamatult oluline ja tähtis roll. Emakeel annab juured,seob ja lähendab. Eesti keel emakeelena ei ole enesestmõistetav, miski väikese rahva ellujäämises ja püsimises ei oleiseeneslik.

Vajame üksteist ja teineteist – vajame kõiki teiste emakeeltega inimesi, kes mõistavad ja kasutavad rahu ja armastuse keelt, et saaksime nüüd ja alati oma imelises emakeeles, eesti keeles, kestlikult suhelda.

Hoiame oma keeleruumi kaunina! Hoiame selle puhta, väärika, armastuväärse ning lugupidavana. Lisaks eesti keelele peame nüüd ja edaspidi oma emakeeleks ka headuse, rahu ja armastuse keelt.

Pirita majandusgümnaasium, 10. klass

Emakeeleõpetaja: Mario Kekišev

Foto: Unsplash