Keel ja vaimne tervis: kuidas peaasjadest rääkida?

Aasta-aastalt räägitakse vaimse tervise muredest (ja rõõmudest!) üha enam. Tundub, et tänu sellele on hakanud palju rohkem inimesi abi otsima ja ka adekvaatset abi saama. Teema teadvustamine on kindlasti pikk samm edasi ajast, mil iseenda kehva seisundit eirati ja tõsisemate sümptomitega kaaskondseid häbeneti ning pikkadeks aastateks kinnistesse asutustesse saadeti. Kuid mitte rääkimise fakt ainuüksi, vaid ka see, kuidas räägitakse, on väga oluline, selleks et vajalik abi inimesteni õigel ajal jõuaks.

Vaimne tervis ja stigma

Hoolimata sellest, et vaimse tervise teemasid teadvustatakse, leidub ühiskonnas ikka veel üsna palju stigmat inimeste suhtes, kellel üks või teine probleem esineb. USA rahvusliku terviseinstituudi (NIH) juhid analüüsisid läbi mitmed teadusuuringud, mis just keelekasutuse ja vaimse tervise seostega tegelesid. Nad panid neist kokku artikli, kus jõudsid ühtsele järeldusele: keelekasutusel on otsene seos vaimse tervise stigma vähenemise või suurenemisega. See omakorda mõjutab ligipääsu adekvaatsele ravile: mida vähem on stigmat, seda rohkem julgevad inimesed abi otsida.

Inimene ennekõike versus identiteet ennekõike

Ingliskeelses kultuuriruumis on pikka aega proovitud stigma vähendamiseks juurutada arusaama, et keelekasutuses tuleks järgida põhimõtet inimene ennekõike (ingl person-first language), mitte identiteet ennekõike (ingl identity first language). See tähendab, et näiteks autismispektri häire korral võiks kasutada pigem väljendit „inimene, kellel on autismispektri häire“ kui „autismispektri häirega inimene“. Nõnda rõhutatakse, et räägitakse eelkõige inimesest, kelle seisund ei ole tema identiteedi juures esmatähtis.

Viimasel ajal on aga just konkreetsete vaimse tervise probleemide või häiretega inimesed ise hakanud juurutama keelt,  mis väärtustab ka suhtumist „identiteet ennekõike“. Paljudele on vaimse tervise raskused oluline osa identiteedist, mida ei pea kuidagi häbenema või pehmendama. Inimesed tahavad rääkida maailmale enda kogemusest ja olla uhked oma erinevuse üle. Nii võibki juhtuda, et kogukondades eelistatakse „identiteet ennekõike“ keelt ja tervisevaldkonna spetsialistide seas „inimene ennekõike“ suhtumist.

On selge, et seda dilemmat ei anna eesti keelde otseselt üle tuua. Küll aga saame jälgida, kuidas me teatud vaimse tervise seisundiga inimesest mõtleme ja räägime – kas rõhutame ennekõike tema inimeseks olemist või tema seisundit. Nagu paljude asjadega, sõltub valik kontekstist, kuulajaskonnast ja konkreetse inimese eelisustest. Võiksime mõelda, kas meie keelekasutus väljendab hoolivust kõnealuse vastu, ja olla valmis õppima ning ennast parandama.

Mis on suutmissurve?

Küll aga on olemas väga konkreetseid olukordi, kus keelekasutus suurendab stigmat või proovib vaimse tervise teema olulisust väiksemaks muuta. Nii on näiteks siis, kui teise inimese solvamise eesmärgil kasutatakse selliseid sõnu nagu „taun“, „skiso“, „autist“, kuigi olukorral pole nende kõnekeelsete sõnadega tähistatavate seisunditega midagi pistmist. Küllap tajusid lugedeski, et neile on negatiivne varjund juba eos külge kleebitud.

Kuid ka n-ö pehmemas olukorras võib mõne sõna või väljendi kasutamine olla ebasobiv. Näiteks kui väidetakse reaalsusega täiesti vastuolus olevaid asju, nagu „kõik on natuke autistid“, või kasutatakse vaimse tervise häireid metafoorina (nt kirjeldatakse vastukäivat olukorda kui skisofreenilist), siis taandatakse selle seisundiga inimese kogemus väga kitsaks.

Nähtust, mis sellise otseselt solvava või lihtsalt hoolimatu keelekasutuse taga on, nimetatakse suutmissurveks (ingl ableism). See tähendab, et vaimse või füüsilise tervise probleemidega inimesi nähakse kui alaväärseid. Nii lubataksegi endale teist inimest mitte austavat keelekasutust või ei mõelda kõigi ühist ruumi kujundades või tehnoloogiat arendades sellele, et seda saaksid mugavalt kasutada ka erivajadustega inimesed. Sageli on see alavääristamine tahtmatu ja inimesed ei ole isegi teadlikud, kuidas nende sõnad ja teod teisi mõjutavad.

Kuigi sõna „suutmissurve“ on hakatud seostama ennekõike füüsilise puudega inimeste diskrimineerimisega, avaldub see ka suhtumises vaimsete erivajadustega inimestesse. Suhtumise parandamine algab teadvustamisest ja konkreetsetest tegevustest. Nii võiks näiteks koolides tähelepanu pöörata nii ratastooliga ligipääsetavusele kui luua ka müravabasid alasid, kus helide suhtes tundlikud inimesed aega saaksid veeta.

Keelekasutuse muutumine ei ole katastroof

Alati, kui kutsutakse üles oma sõnakasutust hoolikamalt jälgima, et see väljendaks hoolivust, ilmub välja ka inimesi, kes näevad seda rünnakuna enese vastu ja valjusõnaliselt kuulutavad, et nad kindlasti selle „uue moega“ kaasa ei lähe. Küllap see on nende õigus. Teised aga, kellele on kaaskodanike austamine tähtis, loodetavasti leidsid sellest artiklist parasjagu mõtteainet – kasvõi selle üle, kui tihti me kasutame nähtuste ja inimeste kirjeldamiseks sõna „hull“, mõtlemata, et seos vaimse tervise seisunditega pole üldse asjakohane ja konkreetne sõna võib olla väga solvav. Keelekasutus on pidevas muutuses ja loodetavasti ikka paremuse poole. Ehk koidab ühel hetkel isegi päev, mil tänu nii lihtsale asjale nagu paari sõna väljaviskamine oma leksikast jõuavad kõik inimesed õigel ajal vajaliku abini.

Kuhu pöörduda vaimse tervise mure korral?

• Peaasi.ee
• Eluliin: tel 655 8088 (eesti keeles, E–P 19–7), tel 655 5688 (vene keeles, E–P 19–7), http://www.eluliin.ee
• Usaldustelefon: tel 126 (eesti keeles, E–P 17–3), tel 127 (vene keeles, E–P 19–23), http://www.usaldus.ee
• Üleriigiline lasteabitelefon: tel 116 111 (eesti ja vene keeles, 24 h), http://www.lasteabi.ee
• Ohvriabi infotelefon: 612 1360 või 16106, http://www.ohvriabi.ee