Suuline tõlge ja tehisintellekt kui selle tulevik?

Suuline tõlge sündis kristliku ajaarvamise algusaegadel, kui vanad roomlased ja kreeklased kasutasid info vahendamiseks erinevatest keeltest tõlke-saatjaid ja sosintõlget.

suuline tõlge

Hiljem on suulist tõlget kasutatud muuhulgas sõjalistel eesmärkidel, maadeavastuses ja eelkõige diplomaatias. Järeltõlge on aga üsna aeganõudev ja seega kohati päris tülikas, venitades näiteks koosolekud väga pikaks. Alternatiive otsides jõuti nüüdisaegse sünkroontõlkeni, mis sai lõpliku tõuke II maailmasõja järgse Nürnbergi protsessi käigus, kus sõjakuritegude toimepanijate üle mõisteti kohut neljas keeles: inglise, prantsuse, vene ja saksa. 

Protsessi kiirendamiseks kasutati lahendusena sünkroontõlget ning vastavat helitehnikat, tõlkekabiini luksust tollal veel ei olnud. Tänapäevaks on tõlkide töövahendid küll uut valgust näinud, kuid protsess ise on tegelikult samaks jäänud. Peale tõlkide tööd toetava tehnika on aga leiutatud ka vidinaid, mis võivad tõlgiametile saatuslikuks saada – vähemalt võib seda välja lugeda nii mõnestki dramaatilisest tabloidipealkirjast. Kas tõlgiks õppida on lootusetult hilja?

Suuline tõlge ja töövahendid

Vaatame kõigepealt lähemalt, milliseid töövahendeid suuliseks tõlkeks vaja läheb. Järeltõlke puhul tõlgitakse kõneleja juttu lühikeste juppide kaupa ning sel juhul on peamised töövahendid kirjaplokk ja pastakas, mille mõni tõlk on praeguseks asendanud tahvelarvutiga. Kuna sünkroontõlke käigus tõlgitakse lähtekeelne tekst kõneleja vestlusega samal ajal sihtkeelde, on selle keeruka protsessi edukaks toimimiseks vaja vähemalt mikrofoni ja kõrvaklappe tõlgile, helikindlat kabiini ja kuulajatele vastavaid kõrvaklappe, millega nad tõlkest osa saaksid. Erand on siinkohal sosintõlge, mille korral tõlk sihtkeelse tõlke kuulajale kõrva sosistab. Sosintõlke puhul on aga kõrvaliste helide või muude segajate oht palju suurem.

Kui suulise tõlke algusaegadel kasutasid tõlgid terminoloogiaallikana pakse sõnaraamatuid, siis tänapäeval võime näha õhukesi süle- või tahvelarvuteid, kust saab vajalikku kiirelt leida. Vahel on kabiinides ka eraldi ekraanid, et tõlgid saaksid tõlkimise käigus oluliste nüansside tabamiseks kõnelejate nägusid jälgida. Võimalus nii kõnet kui tõlget salvestada võib olla kasulik õppe-eesmärgil, samuti võib see järeltõlke puhul väärt päästerõngaks osutuda. Näiteks on järeltõlke jaoks leiutatud infrapunakaameraga nutipastakas, mis märkmete tegemise ajal salvestab ühtlasi nii heli kui ka märkmeid käekirja digitaliseerimise kaudu, mida võimaldab komplektiga kaasas olev nutipaber. Hiljem saab kirja pandud märkmete põhjal kõnesalvestisest vastavaid kohti üles leida või salvestist ja märkmeid näiteks pedagoogilisel eesmärgil jagada.

Mis on kaugtõlge?

Tänu tehnika arengule on tekkinud ka täiesti uus tõlkeliik: kaugtõlge videosilla kaudu, mida tõlk saab teha hubastest kodutingimustest ja mis ühtlasi teeb suulise tõlke palju kättesaadavamaks. Ettevõtted, mis varasemalt pidasid suulist tõlget liiga kalliks või neil ei olnud lihtsalt võimalik tõlketehnikat ja kabiine pakkuda, kaaluvad nüüd mitme keele kaasamist. Arvatakse, et see on ka konverentstõlke tulevik.

Inimeste suur reisihimu, ühiskonna üleüldine globaliseerumine ja sellega kaasnev teenuste, eelkõige e-teenuste kasv ning ühtlasi vajadus neid teistesse keeltesse panna on tõlketeenuste nõudlust suurendanud. Suurenenud nõudlus ja uued tehnilised abivahendid on viimas läbimurdeni kogu sektoris. Kurb on, et see võib viia ka tõlkide ja tõlkijate töö alahindamiseni. Näiteks mõned kliendid usaldavad lõviosa tööst masintõlke hoolde ja kasutavad tõlkijaid olematu raha eest masintõlke järeltoimetamiseks. Sealjuures pole kliendil enamasti aimugi, millise kvaliteediga tõlke ta niimoodi lõpuks saab.

Loodud on aga ka tehnilisi vahendeid, mis tõlgivad täiesti ilma inimese abita ning meedias teatab ikka ja jälle mõni revolutsioonilise tooniga pealkiri järgmisest tõlkidelt tööpõldu varastavast vidinast. Näiteks on 2020. aastal toimuvad Tokyo olümpiamängud andnud jaapani arendajatele tõuke teha tugevaid pingutusi, et oma olemasolevat reaalajas tõlkivat rakendust täiustada. Üks jaapanlaste keelerakenduste lipulaevadest, reaalajas tõlkiv VoiceTra, katab kirjaliku tõlke puhul 27 keelt, suulise tõlke korral inglise, korea, hiina ja jaapani keelt. Rakenduse loonud riikliku instituudi NICT vanemteadlase Eiichiro Sumita sõnul „on see piisavalt hea, et teha arusaadavaks 90% öeldust“, kui kasutada lühilauseid.

suuline tõlk

Peaksime ehk hakkama rääkima lühilausetega ja selle 10% suhtes silma kinni pigistama? Siinkohal on oluline teha vahet, mis on tõlke eesmärk. Juhul kui tegemist on turisti katsega sõlmida võõras riigis uusi tutvusi, saab taolisest rakendusest kindlasti abi ja tõlkevigade korral lihtsalt suutäie naerda, kui aga tegemist on diplomaatiliselt kriitilise kohtumisega, siis kas saame leppida asjaoluga, et masin võib näiteks kõneleja eksimuse korral asendada sõnad effective leadership („tõhus juhtimine“) sõnadega defective leadership („puudulik juhtimine“) selline juhus tuli külma sõja kõrghetkel ette tollasel ÜRO tõlgil Lynn Vissonil.

Masintõlget on võimalik suuresti täiustada, aga sealjuures on ääretult keeruline, kui mitte võimatu õpetada üht masinat ära tundma kõneleja tooni või alatooni ja aru saama tema aktsendist või hääldusest. Arvamusi on vastandlikke. Mõni arvab, et masin ei saa inimest asendada, kuid teised usuvad, et kümne aasta pärast enam ka konverentsidel inimtõlke ei vajata, kuid hetkel tundub, et veel ei ole ei tõlkidel ega tõlkijatel põhjust mütsi varna riputada. Kui me aga jõuame taktitundelise tehisintellekti loomiseni, ei ole ainult tõlgid need, kes karjäärimuutust peavad kaaluma.

Loe meie blogi

Toimetaja blogi kirjutavad meie pühendunud tõlkijad, sõnavõlurid ja toimetajad

SAADA MEILE PÄRING!

Lisa ka oma e-posti aadress ja failid ning saada päring. Ootame.