Väliseesti keelekujud: reis ümber Euroopa

Mari-Liis

Avaleht, Blogi, Keeled, Keeleteadus13 veebruar, 2023

Kuigi Eesti on väike riik, peetakse eesti keelt igati elujõuliseks ja tugevaks. Muuhulgas tõendab seda asjaolu, et eesti keelt kõneldi ja tänaseni kõneldakse väljaspool Eesti riigi piire. Erinevate ajalooliste sündmuste taustal on tekkinud väliseesti kogukonnad üle kogu maailma. Siinses postituses keskendume erinevatele Euroopas leiduvatele eestlaskondadele – alates naaberriigist Lätist ja lõpetades Põhja-Inglismaaga – ja nende keelekasutusele.

Mis on väliseesti keel?

Väliseesti keele mõistet kasutatakse üldjuhul selleks, et tähistada välismaal elavate eestlaste ja nende järeltulijate (eesti) keelekasutust. Ometi pole tegu homogeense keelega: igas piirkonnas on eesti keel natuke isemoodi. Eesti keeleteaduses on korduvalt arutletud selle üle, kas tegemist on täitsa iseseisva keelega või hoopis keelevariandiga. Näiteks Tiit Hennoste ja Raimo Raag on pakkunud välja järgmiseid seisukohti.

Tegemist on piirkondliku murdega, mis sarnaneb küll eesti standardkeelega, kuid samas mõjutab seda vastava regiooni või riigi põhikeel. Mõju avaldub nii sõnavara, häälduse kui ka grammatika tasandil.
Tegemist on omaette keelekujuga, kui see on aastakümnete jooksul teinud läbi mingisuguse arengu ning keelt on kõnelnud vähemalt neli põlvkonda.
Tegemist on sotsiolektiga, millel on tihe seos kogukonna sotsiaalsete tunnustega (näiteks vanus, sugu, haridus, töökoht jpm).
Tegemist on kindla registri või stiiliga, mille kasutus sõltub suhtlusolukorrast ja -teemast.

Samuti tuleb arvestada, et ka ühes piirkonnas võib vastav keelekuju suuresti varieeruda. Näiteks Rootsis kõneldav eesti keel on põlvkonniti erinev – teise maailmasõja ajal põgenenud eestlaste (ja nende järeltulijate) keelekasutus pole samasugune nagu sajandivahetusel ümber asunud eestlaste kõnepruuk. Lisaks tasub teadvustada, et senised tähelepanekud ei pruugi kirjeldada kõikide väliseesti kogukondade keelt; andmed pärinevad kindlast ajahetkest kindlatelt inimestelt.

Välismaal elavate eestlaste keel ei pruugi olla üheselt defineeritav, kuna keelekasutust mõjutavad mitmesugused sisemised ja välised tegurid. Ometigi võib ühes aspektis leida pea kõikide tänapäeva väliseesti keelekujude vahel ühisosa. Nimelt on eesti keel kontaktsituatsiooni tulemusel võtnud üle elemente asukohariigi enamuskeelest. Sarnast nähtust võime täheldada ka siinsamas Eestis – näiteks sisaldab kohalik vene keel arvukalt estitsisme.

Vaatame aga järgnevalt, milline on eesti keel erinevates Euroopa riikides.

Taani eestlased

Taani eestlaskonda võib pidada üsna nooreks, kuna selle kujunemine algas umbes 100 aastat tagasi. Erinevalt teistest väliseesti kogukondadest on taanieestlasi arvu poolest üpris vähe ning eesti keel pärandub kuni kahe põlvkonna ulatuses. Teise maailmasõja ajal Taani jõudnud eestlastel puudusid võimalused eesti keelt nooremale põlvkonnale edasi pärandada ja eesti keelt kasutati üldjuhul kodus. Hiljem saabunud eestlased küll säilitasid oma eesti keele, kuid nende järeltulijate kõnepruugis domineerib ikkagi taani keel. Siiski on eesti keele säilitamise võimalused märgatavalt paranenud – näiteks tegutsevad Taanis mitmesugused eesti seltsid ning 2013. aastal asutati Kopenhaagenis Eesti Kool.

Taanieestlaste keelt on aktiivselt uurinud näiteks Maarika Teral, kes oma magistritöös kirjeldas, kuidas taani keel mõjutab Taani eesti keele sõnavara ja lauseehitust. Uurimisel toetus ta just teise maailmasõja järel tekkinud Taani eestlaskonna keelele.

Sõnavara tasandil leidis Teral, et kõige sagedamini laenati taani keelest uusi sõnu kolmel viisil.

Taani keelest laenati sõnatüvi, millele lisati eestikeelne liide, näiteks kakerlakid (’prussakad’), frokosti(’hommikusööki’), raadhuse (’raekoja’).
Sõnade ja väljendite otsetõlke kaudu võeti üle tõlkelaenud, näiteks väljakõne (’hääldus’), kinni võetud (’hõivatud’), refleksid (’peegeldused’).
Eestikeelsetele sõnadele anti taanikeelne tähendus, näiteks viskame ära (’vallandame’).

Süntaksi tasandil nähtus taani keele mõjusid näiteks sõnade ühildumisel (’palju taanlased mõtlevad niiviisi’), sihitisekäände moodustamisel (’peame üks selts teha’), umbmäärasuse väljendamisel (’seal mängis enne jalgpall’) ning eituse moodustamisel (’seal käisin mitte nii tihti’).

Läti eestlased

Eesti ja Läti suhted on pika ajalooga, mistõttu pole ka üllatav, et migratsioon kahe piirkonna vahel toimub juba mitu sajandit. Põhjalikuma ülevaate Läti eestlaste ajaloost ja tänapäevast on kirjutanud oma doktoritöös Marjo Mela.

Juba 16. sajandil kõneldi eesti keelt mitmes meie lõunanaabri piirkonnas, kuid paljud neist aegamööda lätistusid. Kuni 1980. aastateni säilisid lõunaeesti keelekujud aga Leivu ja Lutsi keelesaartel. Hilisemat, 19. sajandil toimunud eestlaste sisserännet ajendas näiteks soov saada talu- või maaomanikuks, leida tööd jpm. Siberisse küüditanutest naasid paljud Eestisse, kuid, olles ilma jäänud oma algsest kodust, suundusid hoopis Lätti. 20. sajandi teises pooles ajendas ümberasumist soov minna naaberriiki õppima või tööle. Tänapäeval peetakse eestlasi Lätis vähemusrahvuseks, kohalikel eestlastel on oma seltsid ning eestikeelne kool, mis asutati juba 19. sajandil. Hinnanguliselt elab Lätis veidi üle 2000 eestlase.

Läti eestlaste keelt on uurinud näiteks Lembit Vaba, kes tegi seda kitsamalt ühe suguvõsa näitel. Uurimisel toetus ta suguvõsa liikmete suulistele vestlustele ja kirja pandud elulugudele. Läti mõju täheldas ta nii sõnavaras, süntaksis kui ka häälduses.

Sõnavara tasandil kasutati mitmesuguseid läti keelest pärinevaid sõna- ja tõlkelaene. Näiteks missa (’rukkijahust või kartulitest vedel puder’) ja kartuleid sai istutada (’maha panna’).

Süntaksis järgiti läti keele malli kohakäänete moodustamisel, näiteks tuli seljal tassida, jalutas laulu väljakuse. Samuti leidis Vaba näiteid selle kohta, kuidas eestikeelseid tagasõnu kasutati lätipäraselt eessõnadena, näiteks ’kes elas ligi piiri’.

Mitmesuguseid rahvusvahelisi sõnu hääldati lätipäraselt, näiteks katekombas (’katakombis’), airutajatest (’aerutajatest’),modeliks (’mudeliks’) ja rekviseeritud (’rekvireeritud’).

Soome eestlased

Ülelahenaabrite juures asub tõenäoliselt kõige suurem väljaspool Eestit elav eestlaskond. Soome eestlaste kogukonna kujunemisele on kaasa aidanud nii kiire keeleõpe (tulenevalt soome ja eesti keele sarnasustest) kui ka eestlaste aktiivne kaasalöömine soomlaste ühiskonnaelus.

Tänapäeva eestlaskond on kujunenud mitme rändelaine tulemusel ning sai alguse juba 20. sajandil. Ränne on põhiliselt olnud seotud teise maailmasõja, Nõukogude Liidu lagunemise ja Euroopa Liitu astumisega. Kahe riigi tihedad kontaktid soosivad eestlaste ümberasumist tänaseni. Eesti keel on Soomes vähemuskeel ning eestlased moodustavad Soomes suurima rahvusvähemuse: hinnanguliselt elab eestlasi seal ligi 50 000 inimese ringis. Soomes tegutsevad mitmed eestikeelsed seltsid ja organisatsioonid, sh Eesti Maja, kakskeelne soome-eesti põhikool.

Soomes elavate eestlaste keelt on põhjalikumalt uurinud oma doktoritöös Kristiina Praakli. Keelekasutuse kirjeldamisel keskendus ta eeskätt just neile kõnelejatele, kes moodustavad esimese põlvkonna, st nad asusid Soome elama alles täiskasvanueas. Uuringu fookuses oli just Soome eestlaste sõnavara.

Sõnavaras leidus näiteid sõnalaenudest, kus on säilinud soomekeelse tüve kuju ja tähendus. Tihti võtsid sellised laenud külge mõne eestikeelse liite, näiteks pakolaiset (’pagulased’), puhuma (’rääkima’) või oppilaitosesse (’õppehoonesse’). Lisaks kasutati otsetõlkega tuletatud laene, kus säilis soomekeelne tähendus, näiteks sõnalahtisus (’kõnepidamatus’) ja üritustevaheline (’ettevõtetevaheline’). Esines ka soome-eesti segaliitsõnade üksikjuhte, näiteks ajokeeld (’sõidukeeld’) ja automekaanikuks (’automehaanikuks’).

Saksamaa eestlased

Möödunud sajandi esimene suurem ümberasumine Saksamaale leidis aset teise maailmasõja ajal, ent riigi kapituleerumise järel asuti põgenikke kodumaale tagasi saatma. Eestlased (sh ka lätlased ja leedulased) pidasid sisukaid läbirääkimisi, et jääda Saksamaale. Hoolimata rasketest oludest arendasid Saksamaa eestlased aktiivselt oma haridus- ja kultuurielu. Järgnevatel aastakümnetel Saksamaal elavate eestlaste arv vähenes, kuna osal tekkis võimalus liikuda teistesse riikidesse, allesjäänud inimesed arendasid kohalikku seltsielu. Mitmed organisatsioonid ja seltsid tegutsevad veel tänaseni. 1990. aastatel väljaränne Saksamaale intensiivistus, kuna avatud piirid võimaldasid minna õppima või tööle. 21. sajandil on eestlaskond seal oluliselt vähenenud, osalt Saksamaal kehtestatud seaduste, osalt aga saksa keele vähese oskuse tõttu. Praeguseks on Saksamaal elavaid eestlasi umbes 4000.

Seda, milliseid saksa keele mõjutusi leiab Saksamaa eestlaste eesti keelest, on siiani üsna vähe uuritud. Els Oksaar on täheldanud, et mõjutused avalduvad muu hulgas erinevates laensõnades, kaas- ja määrsõnades ning enesekohastes tegusõnades.

Tema uuringust selgus, et laensõnadeks olid üldjuhul sellised sõnad, millel kas puudub eestikeelne vaste või see pole kõnelejale niivõrd harjumuspärane. Näiteks sõiduvahendid: ’U-Bahniga on Hauptbahnhofi ainult kolm peatust’ või ’Autobahnil on kümme kilomeetrit Stau’. Tõlkelaenud võeti kasutusele sageli siis, kui sõnal on nii saksa kui ka eesti keeles sarnane tüvi ja tähendus, näiteks paus (’vahetund’), värban ennast (’kandideerin’), kaart (’pilet’) jne.

Saksa keele eeskujul kasutati ka mitmesuguseid kaas- ja määrsõnu, näiteks ’ma ootan sinu peale’ või ’me olime lõbustuspargi sees’. Osa tegusõnu, mis muidu eesti keeles pole enesekohased, muudeti selliseks saksa keele mõjul, näiteks ’istu ennast siia’ või ’kui ma ennast pingutan’.

Suurbritannia eestlased

Eestlaste ränne Suurbritanniasse algas 20. sajandi esimeses pooles, esimese ja teise maailmasõja vaheperioodil. Rännet ajendas põhiliselt soov õppida inglise keelt. Pärast sõda asuti Suurbritannias värbama uusi töölisi sõjapõgenike seast, kellest suur osa viibis tol hetkel Saksamaal, nende hulgas ka eestlased. 1950. aastatel vähenes eestlaste arv Suurbritannias märgatavalt, kuna paljud asusid ümber ookeanitagustesse piirkondadesse. Rändelainete ajal ja vahel asutati Suurbritannias mitmesuguseid eestlaste organisatsioone, näiteks Londoni Eesti Selts. Sajandivahetusel elas Ühendkuningriigis hinnanguliselt üle 2700 eestlase ning järgnevatel aastakümnetel püsis arv eeldatavalt sama suur. Sellegipoolest tasub märkida, et täpset arvu on keeruline välja tuua, kuna uusasukad integreeruvad briti ühiskonda ega osale eesti seltsi- ja kultuurielus nii aktiivselt nagu sada aastat varem.

Suurbritannia eestlaste keelt on üldjoontes väga vähe uuritud, pigem on kirjeldatud mõne kitsama piirkonna eestlaskonna keelekasutust. Põhja-Inglismaal Bradfordis elavate eestlaste keelekasutust on vaadelnud näiteks Katrin Hiietam, kes kirjeldas kolmest eri põlvkonnast pärineva inimese keelt.

Esimesele põlvkonnale oli iseloomulik hästi säilinud eesti keel, mis sarnanes suuresti Eestis kõneldud eesti keelega. Inglise keelest laenati sõnavara, mis kohanes sageli eestikeelse grammatikaga (’see tüdruk on nii viikingu moodi dressitud’). Tegu oli ka ainsa põlvkonnaga, kelle eesti keel mõjutas inglise keele hääldust, näiteks pet änd prekfest, inglise pupi.

Teine põlvkond segas juba märgatavalt rohkem kõneledes eesti ja inglise keelt (’ta on solist, klassikali oskab laulda’, ’minu õde on abiellunud’). Osadel oli keeruline hääldada ka õ-häälikut, mis hääldus rohkem ö-poolsena.

Kolmandal põlvkonnal oli eesti keele oskus piiratud ja seotud suuresti kodus kõneldud teemadega (’mõnikord ma jään kodus’, ’ta töötab ka seal Creative Writing Center’). Keerulisemate teemade väljendamisel kasutati inglise keelt. Neljas põlvkond Hiietami andmetel eesti keelt ei rääkinud.

Rootsi eestlased

Rootsi pinnal elav eestlaskond on kõikidest väliseesti kogukondadest üks suurimaid. Kuigi Eesti ja Rootsi vahel liiguti juba enne 20. sajandit, pärineb tänapäeva Rootsi eestlaskond just teise maailmasõja põgenikest. Samamoodi nagu Saksamaa oli Rootsi paljudele peatuspunkt, kust liiguti 1950. aastatel mujale.

Need, kes püsima jäid, tegelesid aktiivselt eesti keele ja kultuuri säilitamisega. Piirkonniti rajati eestikeelseid seltse ja koole, millest osa tegutseb tänaseni (vt Rootsi Eestlaste Liidu liikmesorganisatsioone). Nõukogude võimu ajal ja järel asusid eestlased aktiivselt tööotsingutele, ümberasumist soodustasid kohapealsed sugulussidemed. 1990ndatest tänapäevani kestab uus rändelaine, mis on ajendatud uuest töökohast või kõrgkooliõpingutest. Eeldatavalt elab Rootsis vähemalt 10 000 eestlast, kuigi tõenäoliselt on see arv suurem, sest Rootsi statistikaamet kategoriseerib kõik Rootsis sündinud isikud automaatselt rootslasteks.

Rootsieesti keele uurimisega on aktiivselt tegelenud Raimo Raag, kes oma doktoritöös uuris sõjapõgenike põlvkonda kuuluvate inimeste sõnavara, morfoloogiat, lauseehitust ja hääldust.

Sõnavaras leidus mitmesuguseid rootsi keelest tulnud tõlke- ja tähenduslaene, näiteks lugema (’õppima’), ekspediit (’(poe)müüja’), lühilühike (’mini-seelik’), eksamit võtma (’gümnaasiumit või ülikooli lõpetama’) ja pardihäda (’hingamisraskus’).

Muutusi oli märgata nii täis- kui kaashäälikute hääldamisel: tähelepanuväärsemad neist näiteks õ-hääliku hääldamine ö-häälikuna, ä-hääliku hääldamine e-häälikuna ja kaashäälikuühendi –rs– hääldamine š-häälikuna.

Grammatika tasandil kasutati rootsi keele eeskujul sihitise moodustamiseks nimetavat käänet, samal ajal kui eesti keeles kasutatakse sel puhul kas omastavat või osastavat käänet. Näiteks ’leiaks mõni muu nurk’, ’see annab meile võimalus’ või ’te nääte see portaal’. Samuti leidus näiteid asesõna see rohkest kasutusest kontekstides, kus tavaliselt selle kasutamist ei eeldaks, näiteks ’see on väga raske saada teravaid piire’.