Mitmekeelne riik: tüliõun või õnnistus?

Teisalt leidub riike, kus eri keeli kõnelevad regioonid on kõrvuti eksisteerinud väga kaua ning riiklikul tasandil asjaajamist võimaldatakse kõigi suuremate keelerühmade esindajatele. Vaatame, kuidas tulevad olukorraga toime riigid, kus ametlikke keeli on kaks või enam.

Meile lähim kakskeelne riik on Soome

Naaberriigi 5,5-miljonilisest rahvaarvust 5,2% on rootsi keele kõnelejad ning kodanikud võivad valida, kas kasutavad riiklikke teenuseid soome või rootsi keeles. Mõned lõuna- ja läänerannikul asuvad kohalikud omavalitsused on kakskeelsed ning piirkonnas ringi liikudes võib sattuda kohtadesse, kus soome keelt tänaval ei kuulegi. Soomes on vaid üks täielikult rootsikeelne omavalitsus – Ahvenamaa.

Ka pealinnas Helsingis on rajoonid, kus elavad valdavalt rootsi keele kõnelejad. Tihti seostatakse soomerootslasi jõukuse, harituse ja paremate võimalustega. Soomes on võimalik omandada kogu haridus alates lastesõimest kuni ülikooli lõpetamiseni rootsi keeles. Kuna aga rootsi keele kõnelejaid on vähem, tähendab see, et soomerootslastel on ülikooli astudes väiksem konkurents ja paremad võimalused erialal läbi lüüa.

Enamik soomerootslastest hindab oma soome keelt soravaks või piisavaks, kuid vaid 39% soomerootsi noortest väidab, et kasutab soome keelt iga päev. Ehkki rootsi keelt õpitakse Soomes alates algkoolist, leiab ainult 45% soomlastest, et nende rootsi keel on rahuldav, ning 26% nendib, et ei räägi üldse rootsi keelt.

Koolis on teise riigikeele õppimine kohustuslik nii rootsi kui soome emakeelega õpilastele, kuid alates 2004. aastast ei ole teise keele eksam enam kooli lõpetamiseks vajalik kriteerium. Üldjuhul on nii soome kui rootsi emakeelega noorte inglise keele oskus parem kui teise riigikeele oskus ning noored, kes teineteise keeli ei kõnele, räägivad omavahel inglise keeles.

Belgia jaguneb keele alusel kolmeks regiooniks

Need on flaamikeelne Flandria, prantsuskeelne Valloonia ja saksakeelne Valloonia. Kõiki riiklikke teenuseid pakutakse üle kogu Belgia kõigis kolmes keeles, kuid kohaliku omavalitsuse keel sõltub regioonis domineerivast keelest. Mõned omavalitsused töötavad ka teistes riigikeeltes, kuid enamjaolt on tegu omavalitsustega, mis asuvad teise keeleregiooni piiril.

Belgias on suurem osa rahvastikust flaami emakeelega (55%), sellele järgneb prantsuse keel (36%) ning saksa emakeelega kodanikke on ligi 1%. Seevastu osatakse prantsuse keelt teise keelena paremini kui flaami keelt: prantsuse keelt räägib teise keelena 45% ja flaami keelt 13% rahvastikust. Saksa keelt kõneleb teise keelena 22% belglastest. Flandria koolides on kohustuslik õppida prantsuse keelt, kuid Valloonia koolides on flaami keel olemas vaid valikainena.

Riigi ainuke ametlikult kakskeelne regioon on Brüsseli piirkond: seal toimub kohaliku omavalitsuse asjaajamine nii flaami kui ka prantsuse keeles.

Belgia valitsuses ei ole mitmekeelsus kohustuslik, kuid sellele vaadatakse heakskiitvalt. Tihti toimuvad valitsuse debatid kahes keeles ja tõlgi vahendusel ning mõnikord lausa ilma tõlgita, kui kumbki kandidaat räägib oma emakeeles ning teisest piisavalt hästi aru saab.

Šveitsis on neli ametlikku keelt

Šveitsi elanikest 62,3% räägib saksa, 22,8% prantsuse, 8% itaalia ja 0,5% romanši keelt. Halduslikult jaguneb Šveits 26 piirkonnaks ehk kantoniks, millest 17 kantoni ainuke ametlik keel on saksa keel, kolmes kantonis on ametlikud keeled prantsuse ja saksa keel, nelja kantoni ainuke ametlik keel on prantsuse keel, ühe kantoni ainuke ametlik keel on itaalia keel ning ühes kantonis kasutatakse ametlikult itaalia, saksa ja romanši keelt.

Šveitsi valitsus suhtleb ja edastab sõnumeid nii saksa, prantsuse kui ka itaalia keeles. Retoromaani keelkonda kuuluvas romanši keeles saab asju ajada peamiselt vaid Graubündeni kantonis – mujal on romanši keele rääkijate arv lihtsalt liiga väike selleks, et igal pool kvaliteetseid romanšikeelseid teenuseid tagada.

Kui erinevatest piirkondadest pärit Šveitsi noored kokku saavad, räägivad nad omavahel enamasti inglise keelt – välja arvatud juhul, kui nad kõik peaksid mingil põhjusel rääkima väga head saksa või prantsuse keelt.

Kanadas on üheksa ükskeelset provintsi ja üks kakskeelne provints

Kanada kaheksa provintsi ametlik keel on inglise keel, prantsuse keel on ainuke ametlik keel Quebeci provintsis ning New Brunswicki provintsi ametlikud keeled on nii inglise kui ka prantsuse keel.

Kanadas on kõigil kodanikel ligipääs riiklikele teenustele nii prantsuse kui ka inglise keeles. Ka Kanada ametlike keelte seadus (ingl Official Languages Act) ütleb, et eesmärk ei ole teha kõiki kanadalasi kakskeelseks. Vastupidi: seadus püüab tagada, et nii inglis- kui ka prantsuskeelsetel kanadalastel oleks võimalik riigiteenustele ligi pääseda keeles, milles nad end mugavamalt tunnevad.

Siiski on mõned ametikohad, kus kakskeelsust ikkagi oodatakse: kui tavaline parlamendiliige võib südamerahuga ükskeelne olla, siis ministritelt oodatakse juba vähemalt kesktasemel kakskeelsust ning peaminister peab olema täielikult kakskeelne. Kanada esindajatekojas käib asjaajamine nii inglise kui ka prantsuse keeles ning ka peaministri valimisdebatte peetakse alati mõlemas keeles.

1990. aastate lõpul kandideeris Kanada peaministriks ükskeelne konservatiiv Stephen Harper, kes kakskeelsuse nõude vastu sõdis. Valimistel ei saatnud teda aga edu ning peaministriks valiti ta alles 2006. aastal, kui ta pärast viit aastat jõupingutusi prantsuse keele ära õppis.

Ülaltoodud riikidel on mitmekeelsusele erinevad põhjused ja lähenemisviisid. Neid kõiki ühendab aga asjaolu, et üksikkodanikelt mitme keele oskust ei oodata. Pigem üritab valitsus võimalikult palju ära teha selleks, et lihtsustada asjaajamist kõigile – ka nendele, kes muidu ehk vähemusrühmana riigi kommunikatsioonist ja teenustest kõrvale jääksid.