Vargasoo rahva suude soojendajad (III koht)
“„Litsid mehed need Vargamäe omad,“ irvitas kõrtsmik ja läks leti taha tagasi. „Põle niisukesi sindreid enne näind.“” – A. H. Tammsaare
Litsid sõnad on need Vargasoo rahva suude soojendajad, põle niisukesi sindreid teistes keeltes näind. Kuigi neis peitub ürgne vägi, mis on suutnud köita eestlased ühte nii lillesideme kui ka lillest lillesse lendamisega, ei tohiks kaotada valvsust, lasta esivanemate leelodel end pahaaimamatult unne suigutada. Pill tuleb ikka pika ilu peale, reipa rahvaviisi kõrvale sünnib itk. Nii on ka meie mesipuu pottides tõrvatilgad. Väelisuse vägesid juhib vägivald, relvaks teravaks ihutud, hoolikalt luisatud keel.
Peatagem sõnavahu juurdevool! Aitab udusest mõistujutust. Kopp on ees neist tüviteksti tarkustest; lõpututest koolikirjandilikest tsitaatidest, mis jäetakse alatihti poolikuteks. Armastust ju ei tulnud. Miks ei saa ilustamata? Öelgem nii nagu päriselt on. Ma vihkan lilli, enamus neist on juurteta või oma kitsas potis vangis. Ma ei taha näha maailma läbi nende. Ma palun otse. Palun ausalt. Palun selgelt. Palun lihtsalt. Jäta tühik. Pane paus. Anna ruumi. Lase vabaks. Lase mõista. Lase kõigil aru saada.
Iga kord on sama jant. Selle asemel, et keskenduda teksti sõnumile, teha puust ja punaseks, mida ma üldse öelda tahan, läheb ikka ja jälle kogu aur sõnamängudele, õigete poeetiliste kujundite leidmisele, huvitava kompositsiooni loomisele ning püüdlustele olla originaalne. Usu, või ära usu, aga tegelikult tahtsin ma esimeses lõigus anda edasi oma kihvti tähelepanekut, et väga paljud väljendid, mis on seotud sõnadega “keel” ja “sõna”, on üpris vägivaldse ja negatiivse alatooniga. Minu lemmikud intrigandid on näiteks “keelt peksma”, “sõna murdma”, “keelt teritama”, “sõnu tuulde loopima”, “keel ei paindu ütlema” ja “sõnasabast kinni haarama”. Nende sisusse süvenedes näib, nagu sõna vägi peituks vägivaldsuses, otsekui keele alaline funktsioon oleks teistele liiga teha. Kui mõelda eestlaste ühele kõige olulisemale tüvitekstile, Tammsaare teosele “Tõde ja õigus”, tundub rehkendus stiilis “vägi+võim=vägivald” igati loogiline. Lakkamatute kahe “nuabrimehe” vaheliste (sõna)sõdade lahendamine kohtus meenutab kangesti eesti tänapäevast meediamaastikku, kus suuremad ja väiksemad avaliku elu tegelased süüdistavad üksteise võidu oma kaasmaalasi laimamises, solvamises ja maine rikkumises. Kohtukutseid lendab kahte lehte, andes tunnistust, et vahet pole, et möödas on üle sajandi, inimene jääb ikka inimeseks, eestlane eestlaseks. Üle kolmekümne aasta sõnavabadust nautinud meie aja Andresed kasutavad oma väljaütlemisi jätkuvalt selleks, et Pearudele ära teha, süvendades sellega põlvest põlve edasi kanduvat arusaama, et keele otstarve ühiskonnas on olla relv üksteise ründamiseks, mitte väetimate kaitsmiseks.
Keele tõeline jõud pole aga mitte vägivalduses, vaid täpsuses. Selguses ja kaalutletuses. Kui jätta lihvimata, siis on üldse parem mitte sõna võtta. Isegi Pearu ja Andres olid võimelised aduma, et kohtunike pead viimased asjad, mis veerema peaksid.
Loe ka meie tõlkebüroo teisi postitusi
Sõna jõud ja keele vägi (I koht)
Sõna jõud ja keele vägi (II koht)
