Üks inimene, kaks keelt – sissevaade kakskeelsusesse

Kakskeelsuse piirid

Kakskeelsuse piiritlemisel leidub kaks äärmust. Esimese kohaselt on kakskeelne isik see, kes oskab vähemalt ühte sõna oma emakeelest erinevas keeles – näiteks kui inimene oskab tervitada teises keeles. Kõnealune vaade pole siiski eriti aktsepteeritud, sest sellise loogika järgi võiks iga inimene pidada end kakskeelseks. Teise äärmuse kohaselt aga loetakse inimest kakskeelseks siis, kui ta valdab mõlemaid keeli võrdsel tasemel. Võrdkeelsuse teooria oli pikalt n-ö tule all, sest kontekst ja keskkond, kus keelt kasutatakse, suuresti varieerub. Näiteks eestivenelane kasutab sageli vene keelt koduses keskkonnas ning sõpradega suheldes, samas kui eesti keel on tema põhiline suhtluskeel koolis või tööl. Teadupärast see, kas oleme parasjagu formaalses või mitteformaalses situatsioonis, mõjutab ka meie eneseväljendust.

Üldiselt on aga keeleteadlased kakskeelsuse defineerimisel jõudnud kokkuleppele, et kakskeelsel indiviidil on eneseväljendus mõlemas keeles vaba – seda eeskätt just suuliselt, sest keeleomandamise käigus õpib inimene esmalt rääkima ja alles hiljem kirjutama. Selline aspekt aitab meil eristada kakskeelset kõnelejat inimesest, kes emakeelele lisaks oskab lihtsalt mõnda võõrkeelt. Võõrkeeleõppes omandatakse suuline keel käsikäes kirjaliku keelega. Sellega haakuvalt on keeleteadlastel tekkinud veel üks aruteluteema: kas inglise keelt võib pidada üldse enam võõrkeeleks? Noorte keele uurijad on leidnud, et meediastumise ja globaliseerumise mõjul on inglise keel (eeskätt noortel) pigem teine keel.

Seetõttu tuleb vaadata keeleoskusest kaugemale. Kakskeelsuse uuringute kohaselt mängib olulist rolli ka kõneleja enesemääratlus. Kui inimene tunneb, et ta on kakskeelne, siis sageli tunneb ta ka, et kuulub kahte eri kultuuriruumi. Seepärast sageli räägitakse, et kakskeelsel inimesel on kaksikidentiteet.

Kakskeelse välimääraja: levinud faktid ja müüdid kakskeelsuse kohta

Alljärgnevalt tutvustame mõningaid kakskeelsuse fakte ja müüte, millest ehk oled ka varem kuulnud, ning selgitame, miks osadel neist puudub tõepõhi.

MÜÜT: kakskeelne inimene oskab kahte keelt võrdsel tasemel

Pikalt usuti, et kakskeelse inimese ajus eksisteerib kaks eraldi keelesüsteemi, mille „sisu“ on identne. Teadupärast levis idee olematust ideaalist, mille kohaselt üks õige kakskeelne oskab korrata sama mõtet mõlemas keeles. Mitmed uuringud on aga näidanud, et kakskeelse inimese sõnavara kummaski keeles võib olla erinev, sest keelesisend on erinev. Näiteks kui Norras elava lapse ema räägib norra keelt ja isa soome keelt, siis laps kuuleb igapäevaelus rohkem norra keelt ning ka tema sõnavara norra keeles on suurem kui soome keeles.

FAKT: kakskeelsel inimesel kannavad keeled erinevaid funktsioone

Mitmekeelse suhtluse uuringud kinnitavad, et keeli kasutatakse erinevates kontekstides, erineva sageduse ja erinevate inimestega. Siinkohal võibki väita, et iga keel täidab erinevat funktsiooni nii inimese elus kui suhtlustegevuses. Näiteks kui Soomes elavad eestlased on harjunud omavahel rääkima eesti keeles, siis võib neile tekitada ebamugavust hakata suhtlema soome keeles, olgugi et mõlemad oskavad nii soome kui ka eesti keelt. Kõnelejad näitavad sellise keelelise käitumisega, et eesti keel on neile kodusem ja selle kaudu on ka vestluses osalejad omavahel lähedasemad.

MÜÜT: teiste keelte omandamine kulgeb kakskeelsel kergelt

Üpris levinud on väide, justkui kakskeelse inimese aju on nagu käsn ning kui ta juba väiksena suutis omandada korraga kahte keelt, siis järelikult peaks ka teiste keelte õppimine kulgema ladusalt. Selline eeldus kehtib näiteks polüglottide puhul, sest mida treenitum on inimese õpivõime ning mida süstemaatilisemalt ta keeleõppele läheneb, seda kergemalt saab ta selgeks teised keeled. Kakskeelse inimese keelesisendiks pole aga keeleõpikud, mistõttu see, kui edukalt ta suudab õppida teisi keeli, sõltub rohkem tema individuaalsetest omadustest, mis pole kuidagi seotud tema kakskeelsusega.

MÜÜT: kakskeelne oskab väga hästi tõlkida

Nii nagu keeleõppimise puhul, pole uuringud leidnud vettpidavat tõendit ka selle kohta, et iga kakskeelne on hea tõlk(ija). Tõsi, tänu kaksikidentiteedile võib kakskeelsel olla teatud võime mõista erinevaid kultuuriruume, mida üks võõrkeelt õppinud isik ei pruugi osata. See on siiski vaid väike osa tõlkimisest. Kuna kakskeelsed ei valda mõlemaid keeli võrdsel tasemel, siis jääb vajaka sõnavarast. Näiteks kui USA-s elav jaapanlane räägib vanematega jaapani keeles, siis ta ei pruugi osata jaapani kirjakeelt; ühtlasi võib see tähendada, et tema jaapanikeelne sõnavara piirdub vaid nende teemadega, mille üle ta arutleb pereringis. Hea tõlk(ija) peab seega omandama lisateadmisi keelest ja kultuurist.

FAKT: kakskeelne inimene segab keeli

Koodivahetus on üsna loomulik keeleline käitumine kakskeelsete seas. Tänaseks võib leida arvukaid uuringuid selle kohta, milline on kakskeelse eneseväljenduse grammatika ning miks ta segab keeli lausa vestluse tasandil. Näiteks lauses Я решила прогуляться до Виру кескуса toimub koodivahetus lause lõpus – eestikeelne sõna keskus laenatakse venekeelsesse lausesse ning käänatakse vene keele reeglite järgi. Pikka aega oli suhtumine keeleliste ümberlülitumiste vastu pigem negatiivne, sest arvati, et see peegeldab inimese keelelist ebakompetentsust. Nüüdseks on vaatevinkel edasi arenenud ja koodivahetust vaadeldakse kui üht viisi, kus kakskeelne näitab, et ta on kakskeelne.

MÜÜT: kakskeelne on targem kui ükskeelne

See müüt põhineb arusaamal, justkui kahe keele oskus suurendaks kõneleja aju võimekust. Küll aga pole leitud kinnitust, et kakskeelse inimese intellektuaalne võime on suurem kui ükskeelsel. Pigem on mitmed uuringud näidanud, kui palju kasu toob võõrkeelte õppimine – see, kas inimene kasvab üles kahe keele keskel või omandab ükskeelsena hiljem mõne võõrkeele, avaldab inimese arengule igal juhul positiivset mõju. Siinkohal võib tuua paralleele müüdiga, justkui keelte õppimine oleks kakskeelsele kerge – täpselt nagu õpivõime, on ka tarkus vägagi individuaalne.

Kakskeelsus meie ümber

Olla (kakskeelne) või mitte olla? – See on küsimus! Tänapäeva kontekstis võib öelda, et elame piirideta maailmas ning kokkupuuted teiste kultuuride ja keeltega on tihedamad kui eales varem. Ühel või teisel määral on paljud meist kakskeelsed nii keeleoskuse kui ka enesemääratluse tasandil. Kakskeelsus pole enam ei privileeg ega haruldus, vaid pigem normaalne nähtus. Keeleteadusmaastikul puhuvad aga värsked tuuled ning uued uurimissuunad püüavad distantseerida ennast polariseerivast perspektiivist. Just seetõttu, kui räägime kakskeelsusest, räägime parem mitmekeelsusest – sest igapäevane kontakt toimub ikka rohkem kui kahe keelega.