Kaubanduskeel sabir ühendas usundeid ja maailmajagusid
Tänapäeval ei ole teistest rahvustest inimestega äri tegemine teab mis kunsttükk. Selleks tuleb õppida selgeks mõni võõrkeel, tellida tõlketeenus või trükkida tekst tõlkemootorisse ja parimat loota.
Kuidas said aga asjad aetud hilisel keskajal, kui mõnes Bütsantsi sadamalinnas kohtusid kaks erinevast rahvusest ärimeest? Mil moel jõudsid omavahel kokkuleppele näiteks veneetsia klaasikaupmees ja türklasest hulgiostja?
Üks võimalus on see, et veneetslane oskas hästi türgi keelt (või vastupidi). Teine, et nad said olulisema info edasi antud kehakeeles. Kolmas aga see, et mõlemad pooled rääkisid sildkeelt sabir, mis oli sulam erinevatest Vahemere ääres kõneldavatest keeltest.
Pinged religioonide vahel
Sabir sai alguse 11. sajandil ning selle esimesed kõnelejad olid Lähis-Idas tegutsenud veneetsia ja genova kaupmehed, kes vajasid keelt igapäevasteks ostu- ja müügitehinguteks. Lisaks kasutasid sabirit moslemitest piraadid, et suhelda lääneeurooplastest orjadega.
Sabirit oli võrdlemisi lihtne omandada, sest selle grammatika polnud keeruline: näiteks kasutati tegusõnu vaid infinitiivis.
Alguses põhines sabir peamiselt Põhja-Itaalia keeltel, mis segunesid Lõuna-Prantsusmaal ja Põhja-Hispaanias kõneldavate keeltega. Sabirist võis leida ka berberi, türgi, prantsuse, kreeka ja araabia keele elemente.
Hiljem domineerisid sabiris hispaania ja portugali keele mõjud, iseäranis siis, kui keelt räägiti Põhja-Aafrikas. Tänu sabirile said juudid ja moslemid eurooplastega suhelda, ilma et nad pidanuks pühendama liiga palju aega kristlaste keelte õppimisele. Viimasele ei vaadatud toona hea pilguga.
Sabir suri välja 19. sajandil, kuid selle kunagisest mõjust annavad tunnistust mõned tänini eksisteerivad keeled. Näiteks leiab sabiri jälgi Alžeerias kasutatavast slängist ning Ühendkuningriigis ja Iirimaal kõneldavast polari žargoonist.
Algupärane lingua franca
Sõnaga „sabir“ hakati keelt nimetama alles 17. sajandi paiku ning tõenäoliselt on see pärit Molière’i komöödiast „Kodanlasest aadlimees“. Näidendis kõlavad sabirikeelsed sõnad se non sabir, tazir, tazir („kui sa ei tea, vaiki, vaiki“).
Sõna „sabir“ on suguluses paljude romaani keelte vastetega sõnale „teadma“ (hispaania saber, prantsuse savoir ja itaalia sapere) ning pärast Molière’i näidendis ilmumist hakatigi keelt selle sõnaga tähistama.
Sabiri kõnelemise ajal oli keele nimetus aga hoopis lingua franca – ladina keeles „frankide keel”. Frankide all pidasid Vahemere idaosas elavad inimesed silmas kõiki lääneeurooplasi.
Hiljem muutus lingua franca terminiks ning hakkas tähistama ükskõik millist keelt, mida kahe erineva keele kõnelejad ühiselt mõistavad. Näiteks kui eestlane läheb Saksamaale ja räägib sealse hotelli sakslasest administraatoriga inglise keelt, on inglise keel nende lingua franca.
Vajadus loob keele
Sabiri-sarnaseid segakeeli on maailmas kõneldud veel ning neid nimetatakse pidžiniteks. Pidžin on keel, mis sünnib erinevate keelte kokkupuutel. Tavaliselt tekib pidžin selleks, et täita mingit praktilist rolli: eelkõige tekkis pidžineid sadamalinnades või koloniseeritud maades, kus tuli kiiresti leida kahe keele vaheline sild. Üldjuhul on pidžini grammatika lihtsustatud, tegusõnu ei pöörata ja nimisõnu ei käänata.
Ka sõna „pidžin“ ise pärineb pidžinist: nimelt tuleb see Hiinast, kus mõnes piirkonnas hääldati nii ingliskeelset sõna business („äri“). Sõna annab edasi ka keele praktilist iseloomu: pidžinit kasutatakse valdavalt selleks, et teha äri ja anda edasi tol hetkel vajalikku elulist teavet.
Enamik pidžinitest on sündinud Aafrikas, Aasias ja Lõuna-Ameerikas. Kõige põhjapoolsem näide pidžinist on aga russenorsk, vene-norra segakeel, mis toimis vene kaupmeeste ja norra kalastajate kauplemiskeelena.
Kõige varasem russenorski ülestähendus pärineb aastast 1785 ning keelt kasutati Põhja-Norras umbes 150 aastat, kuni Vene-Norra kaubandussuhted 20. sajandi alguses lõppesid.
Kui pidžin suureks kasvab, saab ta kreoolkeeleks
Enamasti surevad pidžinkeeled ajapikku välja, sest neid ei räägita emakeelena. Kui aga juhtub, et pidžinit hakatakse laiemalt kõnelema, selle sõnavara rikastub, grammatika muutub keerulisemaks ning lapsed omandavad selle esimese keelena, on pidžinist saanud kreoolkeel.
Nii põhineb näiteks Jamaical räägitav keel Jamaica kreoolkeel inglise keele ja Lääne-Aafrika keelte pidžinil. Koloniseerimise tõttu on paljudel kreoolkeeltel ka prantsuse mõjutusi: näiteks kõneldakse Haitil haiti keelt, milles on Lääne-Aafrika keelte grammatikaga põimunud 18. sajandi prantsuse keele sõnavara.
Enamasti juhtub, et suur osa kreoolkeele sõnavarast pärineb koloniseerija keelest (näiteks inglise või prantsuse keelest). Seevastu tuleb kreoolkeele grammatika tavaliselt nendest keeltest, mida koloniseeritavad varem kõnelesid. Nii kuulub näiteks haiti keel, ehkki äratuntavalt prantsuskeelseid sõnu täis pikitud, oma grammatika tõttu siiski Aafrikast pärit Volta-Kongo keelte hulka.
Ka tänapäeval, mil teised kultuuriruumid on vaid lennupileti või hiireklõpsu kaugusel, mõjutavad keeled üksteist jõudsalt. Ilmselt ei ole kellelegi võõras olukord, kus eesti keelt rikastatakse ingliskeelsete väljenditega või on need sinna juba nii kinnistunud, et teistmoodi enam öelda ei oskakski. Kreoolistumise saatus meid vaevalt niipea tabab, kuid huvitavaid näiteid keelte põimumise kohta võib leida nii trammipeatusest kui ka Facebookist.
Loe ka meie tõlkebüroo teisi postitusi
Kreeka keel – laensõnade häll
Tehiskeeled meie ümber
